Autori helipiisk päevik

Ja ühel hetkel tunnen, et… keegi kutsub? mõtleb? soovib? Loodan, et julgetakse ka otse ühendust võtta.

Magamata öövalgus ja unistav hommikune sammuvaks. Tahtsin, et sajaks. Päike oli minu jaoks liiga suur ilunautleja. Siiski.. pärast ajahetke tudule asumist võis tunda uut sära. Ei… ei ma ei unusta ära. Ja taevas punastas nagu üks tüdruk, kel tiivad lendamiseks toodud. Mis siis ikkagi on jälle oluline? Uus kontekst? Ja samas on kõik möödumatu, aegumatu, igavene.. Aga jah. Nüüd antakse mulle võimalus tundma õppida seda teist poolt.. Veel jõuan. Sõuan. Et teada saada mõistmiseni.

Ega mõnikord tõesti ei saa aru, miks jalad jalutavad su sinna ja mitte tänna….. Või et miks koju minnakse ringiga… Kool hakkas. Ja väsitas kohe ära. Imelik.

Ma ei oska heaga head teha ega ka halvaga head.

Kui ülemeelik-rahumeelik-heameelik tigu soovib välja ronida oma keerdkoopast…

Õppida putukana lendama ja unenägusid nägema suurtest lindudest…

Oma tundlatega tunnetada kõike, mis ta ette satub, ettevaatlikult, huviga…

Kuid siiski pärast oma koda taga otsib…

Sest ilma võid tunduda nälkjana teiste silmis…

Ikka edasi… koos kojaga.

Nii kui linna satun, astun julgelt jälle vastu ärevusemüüri. Julgelt? Pilt kaob. Tõmban diivanile end kerra ja jälgin jälgimatult sinitaevast ja tema tegemisi. See rahustab. Tahaks ära haihtuda. Natukeseks. Ära haihtuda oma tunnetamiste eest. Aga ei saa. Ja ilmselt ei tohigi. Kus oled, väike sõdalane? Miks jätsid mu üksi? Egogi kadunud on päiksevarju… Nii on raske maailmas püsida.

Mõnikord tahaks puhuda tuuletut olematut õhku.

Taas kui lendab seal üks igaviku lind.

Sel olemisel on suund lapsena hüpata põhku.

Veel ehk teadmata tal sügaviku hind.

Üks Päikese laps veeretab tulist ringi.

Võibolla seal tantsib tuhaks ta punaseid kingi.

Ja alles kõrbelõhna hinguses punast näeb.

Vaatab, ohkab, kuuletub, punastab ja läeb…

Kaob mure, meeletuste meel.

Vaid lapselikult suust välja pressib keel.

Jalad kergeks kaaluvad südame

ja välejalg jooksu tõuseb, tuline.

Siis tahakski puhuda olematut õhku.

Juurde vilistada tuule laulu.

Olemine tudule nüüd kerib põhku.

Suudlusesosin tähekrabina kaudu……

Vaid õis õhku jäi sellest silmapildist.

Veereda mööda meenutusi.

Paeluda paenutusi.

Valutada valutusi.

Ja siis tuli tuul ja puhus ära…

Isegi sooviks teha… Aja sisse vahe… Et olla Aja vahel ja vahetult Aja lähedal. Siiski sattunud olen ajamere voogudesse. Ja ma ujun. Mitte et ma aega taga ajaks… Ma lihtsalt ei soovi uppuda ta merre.

Kui ma suudan ületada oma hirmud, suudan kõik…

Ja ometi on vaja tunnetada seda.

Milliseks kujuneb mu otsus?