Autori helipiisk päevik

Läbipaistva tõe suhtlemiseks

end sulle maitsta annan.

Puhtaks tunded kargestab.

Läbi voolab igast sünapsist.

Kõrguse taju tajumatuks jääb.

Tahan hüpata sinu sisse, vesi…

Elu seab ikkagi meile ette head ja halba. Kuid need poriloigud polegi nii sarnased, kuhu sisse astume. Sa jooksed või kõnnid.. jalutad või longid. Lompidesse saame valida oma sammu…. Vihm, mis ülevalt sajab, ei vali aga lompi.Ta on kõikjal. Nii mõnigi kord võime porilombis sattuda ka vihma kätte. Tema käed on siis kõikjal. Ta paneb meid vaatama üles selle asemel, et mitte vaadata alla lompi. Puhas vesi. Me saame alati vaadata üles ja lasta puhtal vihmal endale peale sadada. Kui ainult tahame….. Sa jooksed või kõnnid.. jalutad või longid… Palun, Puhas Vihm, vii kaasa soolased veepiisad, vii kaugele murenevad mõtted… Aita neid, kes sind vajavad.

Seal vihmas sadada ma sooviks.

Vees veeretada piisalaulu.

Ja paljajalu taeva poole naeratada.

Kord seisatab vihm - ta hooliks.

Saunas naksatab lavalaudu.

Ja paljajalu armastusest aevastada…

Ja siis ma lasin jalgadel end viia… nad jooksid. Väsitasid iseend ja kütsid hingeõhu aurama. Nad jooksid jõe äärde. Vette…. Veel päike silitas punaseid kahvatuid juukseid seal samas. Mõni nahkhiir oli ära eksinud… Putukad vihmasadu mängisid veepinnal. Istusin, tilkusin, mõtlesin… mõned piisad maha minust jäid, öövalgust ootama, tähesära peegeldama… ootused.

Kui vihm tasa puudutab

ja hommik valgeks püüdleb.

Siis tundesegaduse selguses

piisk mu nägu suudleb.

Ees vana valguse uus algus?

Kuid mis on siis see valgus?

Vaatan üles - meenub Knulp.

Emajõe keerises on vihma hulp.

Armastuses porilompi siis astun…

Ja naeratan.

Pisut halli ja veidike valget.

Rohkem läbipaistvat.

Vesi tõuseb õhku ta palgelt.

Ta sammumises rahu ja rahutus.

Lendamises tuul.

Nii hea on vihma lohutus.