Unehõlmas haaran kinni heatõbise tuule,
kes mind aitaks, viiks sõnumi, igatseva..
ja huule pealt kinni napsaks õrnalt
sealse tuule, puhuks õhku hõljuva..
veel juukse otsi tahaks sul turritada,
silmadega silmi vaadata..
neid oleviku ja igaviku sõnatuid vastuseid..
võtan su käe
me lähme
koos
Pärast kaht nädalat kilukarbis loksumist Strömide maa ja kodumaa vahet sõitsin rongiga koju. Minu ees istusid mees ja naine. Naist veidi aega silmitsedes pakuks tema vanuseks 45. Ta nägi välja nagu ennast põhja joonud Kunksmoor või Kopli salaviina müüja. Tema juuksed olid blondeeritud ja sassis. Mehe vanuseks pakuks 33. Natuke aega meest jälgides hakkas mind valdama segadus. Ta kiirgas eriti kummalist energiat, energiat mida saab jagada kaheks. Pool sellest energiast rääkis tema heast küljest mis tõmbas tema poole ja pool energiat halvast küljest mis tõrjus teda eemale. Mees kandis Umbro fliisi. Ta nägi välja korralik, nagu riigikogu tegelane, ainult pintsak ja lips puudusid. Tema aura oli rohelisem kui rongi seinal olev sõiduplaan. Tema süütu näolapi ja prillide taga oli kindlasti peidus patte rohkem kui 2.
Aju kõrbeb.
Tuhanded mõtted ja eksam ka homme.
Aga mina mõtlen ikka muust.
Igav. Ja jumala pohhui.
Mis mõttes? Nagu mida!?
Probleemide üleskeerutamine.
Mul on äge vennaraas. Tema üle olen ma uhke.
Enda üle küll mitte. Kui sellest saastast vaid üle saaks, siis oleks kõik hästi.
Agaajahnagu!
Ikka ei suuda seda mõtet eemale viia.
Jepjepjepjepjepjepjep!
Nonononononononooooooo!
Trips-traps-trull!
Mul on musirull!
Kivi-käärid-paber!
Nüüd on lihtsalt vale!
Kakskendüks, kakskendüks,
miks olen kehkenpüks?
Elu ja surm, kurbus-rõõm.
Annan alla, andke viimane sõõm.
Kireleek ja viha,
armukadedus ja viha,
nõrkus ja viha.
Miks tahan sind sellel päevasel tunnil,
miks mõtlen sinust öösel?
Mida tahad sa minust ja mina sinust?
Mida ootad, või vajad või tohid?
Pole mõtet pikalt heietada armastusest, kui mängus see juba sees on. On see kunagine tunne, jah, tõsi, see on olemas, kuid kas midagi muud - ei tea.
Käisin peol, nägin vana tuttavat, kellega me nii pidudel oleme kokku saanud ja teab-küll-mida teinud. Kuid me oleme mõlemad muutunud. Minul on suhe ja tema on ka küpsemaks saanud, kuigi flirdib siiani. Aga ma ei saanud sinna midagi parata, kui ta oma rahuliku olekuga ja hääletooniga, pani mõtlema, mis on nende kahe mehe erinevus… üks on rahulik ja praegune, tunnen teda hästi läbi ja lõhki, see hea vana saabas, mille sa hommikul jalga paned ja õhtul ära võtad. Ei ole ahvatlev… kuid teine, vanad meelad tunded, väike flirt tema poolt, naeratused, pilgud, rääkimine ja see, et nad mõlemad samas ruumis on - justkui sõbrad, kuid siiski konkurendid. Teisega ei tuleks meil eales midagi välja, seda on minevikus juba tõestatud, kuid temaga on väga hea rääkida ja temasse on hea armuda… kuid sellega lugu piirdubki.
Kas on olemas täielikku sobivust?
Kui sul on kaks inimest, kes armastavad üksteist, kes toetavad ja hoolivad üksteisest. Samuti on suhtes tülisid ja konflikte, kuid need lahendatakse ilma vägivallata ja kuna need kaks inimest armastavad üksteist piisavalt, on mõlemad nõus suhte nimel pingutama.
Kas nad siis sobivad omavahel kokku?
Kaks inimest, kes on nii erinevad ja samas nii sarnased, et kui ei arvaks teisiti, oleksid nad vend ja õde, kuid nad on kallimad.
Miks me üldse armastame?
Meil on kuuluvusvajadus ja see, et keegi meid armastaks. Mäletan hästi, et ei sallinud üksinda olekut. Tahtsin kedagi enda kõrvale, kes mind suudleks ja hoiaks mu kätt. Kedagi, keda saab kutsuda “armsamaks” ja “kallimaks”.
Suhe algab teatud punktist, aga millal see lõppeb…
Esimene silmapilk, mil nägid teda, armusid temasse. Tema välimusse, iseloomuomadustesse, sest ta tundus sulle see kõige parem.
Tahan hüpata üle oma tahtmiste varjatud egost.
Tahan võtta end ja laiali puistata miljoniks piisaks…
Et siis korjates kokku ilmaveeks ei oleks ohtu, et miski võib muutuda silmaveeks.
Et kõige kallimaga jagada eluvett..
Üks lill su sees.
Ka talvel, õitseb..
kevades.
Liigutab noodireaks,
kiigutab voodi..
heaks.
Kallistama elu,
kus kasvab ta ilu.
Vett..
Toon janu eel..
Puudutan kätt.
Koos minna et..
Selle päeva lill puudutas su sõrmede hellitusi.
Ma hoidsin neid ja lisasin vett.
Väike Päike sirutas end avali.
Sellest päriselt unes näen…
..päriselt unes ehk näen Sind.
Kaks alasti kirest nõtkuvat keha üksteises: naine all, mees peal. Mees vaatab äkitselt naisele otsa jätkates. Naine üritab mehega silmsidet hoida, kuid mees pöörab ära. Kirehoog ja armatsemine kestavad haripuhktini. Kaks läbimärga keha üksteise embuses hingamas üksteise õhku, lugedes üksteise silmi, puudutades ja hellitades üksteise jumalikku keha. Tunnetest üleküllastunud ning olles imelises joovastuses nad uinuvad… olles kui üks…
Ja aeg läks edasi ning enne kui aru sain muutus minu elu paremaks. Ta tuli mu ellu just parajal hetkel - võib-olla siis kui ma ise seda tahtsin. Ja ta oli minu silmarõõm ja ma armastasin teda. Meil oli hea koos olla.
Alustan algusest arvestades eelkõige lugejat.
Ei, minu elu ei olnud ideaalne. Kaugeltki sellest, ei olnud ta seda ka pärast. Kuid üks asi oli kindel - see oli parem kui lihtsalt üks sõber.
Sõber ei saa pakkuda sulle kirglikke öid tema käte vahel. Sõber ei saa sulle pakkuda lohutavaid suudlusi kui sa neid vajad rohkem kui tühiseid lohutavaid sõnu. Sõber saab sind aidata vaid sellega, et üritab ennast sinu olukorda panna, kuid tihti on ka see võimatu. Rohkem kui sõber aga on isekas ja hoolib endast ning sinust rohkem kui kogu maailmast.
See ei olnud algus. Vaid sissejuhatus.
Armastus, r66m ja rahu ei saa puhkeda enne, kui inimene pole end m6istuse ikkest vabastanud. Nauding tekib alati millestki välisest, r66m synnib inimeses eneses. See, mis täna naudingut tähendab, teeb homme palju valu ja meelehärmi.
Armastatuks peetu v6ib olla m6nda aega nauditav ja erutav. Tegelikult on see vaid s6ltuvust tekitav klammerdumine, erakordselt n6udlik seisund, mis v6ib yheainsa hetkega oma vastandiks muutuda.
T6eline armastus ei tekita kannatusi. Armastus ei muutu ootamatult vihkamiseks ja t6eline r66m ei muutu valuks.
Isegi “normaalse” s6ltuvussuhte puhul v6ib harvadel hetkedel tunda midagi ehedat ja t6elist. Kuid need on vaid hetkelised välgatused, mille m6istus ysna pea lämmatab. Siis on tunne, et oled midagi väga väärtuslikku kaotanud. Ja siis pyyab m6istus selgeks teha, et see k6ik oligi tegelikult illusioon. Tegelikult ei olnud see illusioon ja seda ei saa kaotada. See on loomuomane. M6istus v6ib ähmastada, aga mitte hävitada. Kui taevas kattub tihedate pilvedega, pole päike ju kuhugi kadunud. Ta on endiselt olemas. Teisel pool pilvi.
