Unehõlmas haaran kinni heatõbise tuule,
kes mind aitaks, viiks sõnumi, igatseva..
ja huule pealt kinni napsaks õrnalt
sealse tuule, puhuks õhku hõljuva..
veel juukse otsi tahaks sul turritada,
silmadega silmi vaadata..
neid oleviku ja igaviku sõnatuid vastuseid..
võtan su käe
me lähme
koos
Tahan hüpata üle oma tahtmiste varjatud egost.
Tahan võtta end ja laiali puistata miljoniks piisaks…
Et siis korjates kokku ilmaveeks ei oleks ohtu, et miski võib muutuda silmaveeks.
Et kõige kallimaga jagada eluvett..
Üks lill su sees.
Ka talvel, õitseb..
kevades.
Liigutab noodireaks,
kiigutab voodi..
heaks.
Kallistama elu,
kus kasvab ta ilu.
Vett..
Toon janu eel..
Puudutan kätt.
Koos minna et..
Selle päeva lill puudutas su sõrmede hellitusi.
Ma hoidsin neid ja lisasin vett.
Väike Päike sirutas end avali.
Sellest päriselt unes näen…
..päriselt unes ehk näen Sind.
Lihtsalt hoida.
Seda helgust.
Puudutusest,
ei pelgust..
Läheduses.
Sinu valgust.
Lihtsalt hoida.
Üks täht meil tuli külla.
Surus näo vastu aknaklaasi.
Vaatas sisse.
Meie hingedesse.
Puudutas.
Sa lõhnad.
Värsked kurgid kasvasid suvel..
Sa kuulatad.
Sõnad kohmakat rida säitivad.
Sa solvud.
Kurb mu hingekeel kui kohmetub
kollane päikselill.
Sa kurvastad.
Kus on küll see kastekann…
ma kohe toon ja..
Sa rõõmustad.
Silmis sooja päikese lõõm.
Sa armastad.
Kõik tulevased tähed säravad
selles rõõmus.
Sa…
Ma…
… kardan valida valed sõnad
Oskan vaid romapomnjek.
Et elu keerleb ja keerleb,
ses otsin tasakaalu.
Tantsin ja naudin, ent
alati südames kaevun.
Soovin juustekardinat,
headust loovad käed..
Proovin üha virgemalt,
hommikuti, tõusmisväed.
Ja et oleks palju naeru.
End sulle usaldan,
sõlmi mu südamepaelu.
Seda tunnet ei tea,
selles olematud vead.
Sest veel ei tea,
kuni kaotatakse…
…loogiline pea.
Loogelised laused.
Rindkere tõused.
Värelevad silmad.
Ilusad hommikuilmad.
Seda tunnet ei tea,
selles olematud vead.
Nii kannadki head
ja päiksesepaistes…
…samme sead.
Just nagu hõiguks tühjusesse
ja vastab su hääle kaja.
Oleks Su lõhna,
sooja mõttelõnga vaja.
Seda hommikupäikest naeratamas,
neid sügavsilmi uurimas,
Sinu hingevärinat kallistamas,
juustes rõõmu turnimas.
Sa otsid leitud asja,
kuis eneses peidad vaistu,
jooksed, enesekaotamata.
Ruttad sisemise tule poole,
kus aimad olevat tuge-
sellest hüpe tagasi Su juurde.
Mõte aiva tantsib tangot.
Aga kikivarvastel -ära küsi, miks..
Tantsiks enese sees nii kahekesi,
sõeluks sõrmed juustesse tasapisi.
Üksteisele ja teineühele.
Kui saaks päikesele lennata see tiib,
mis alalõpmata meid lähedusest viib
kaugesse embusesse, kus tunded hellad,
vaikselt vihma sajab.. su silmad märjad.
Kohe on saamas hetke pärastiseks.
Pärast seda hetke õnne vajamiseks,
ahmid õhku kuivalt suvepinnalt,
hüppad tundeuimapõhku, rinnalt….
Rahu vaid leiad, kui enesesse silmad
langetad leppimises, et sellised ilmad
antud on tunda, õppida, enne kui…
Ja vaatad pilve peal sinu naerulsui…
Seal on kodu. Selles Igavikus.
Astud Sa sisse?
See pole igavesti lukus….
