Autori Elbereth päevik

Aju kõrbeb.
Tuhanded mõtted ja eksam ka homme.
Aga mina mõtlen ikka muust.
Igav. Ja jumala pohhui.
Mis mõttes? Nagu mida!?
Probleemide üleskeerutamine.
Mul on äge vennaraas. Tema üle olen ma uhke.
Enda üle küll mitte. Kui sellest saastast vaid üle saaks, siis oleks kõik hästi.
Agaajahnagu!
Ikka ei suuda seda mõtet eemale viia.
Jepjepjepjepjepjepjep!
Nonononononononooooooo!

Trips-traps-trull!
Mul on musirull!
Kivi-käärid-paber!
Nüüd on lihtsalt vale!
Kakskendüks, kakskendüks,
miks olen kehkenpüks?
Elu ja surm, kurbus-rõõm.
Annan alla, andke viimane sõõm.

Kireleek ja viha,
armukadedus ja viha,
nõrkus ja viha.
Miks tahan sind sellel päevasel tunnil,
miks mõtlen sinust öösel?
Mida tahad sa minust ja mina sinust?
Mida ootad, või vajad või tohid?

Pole mõtet pikalt heietada armastusest, kui mängus see juba sees on. On see kunagine tunne, jah, tõsi, see on olemas, kuid kas midagi muud - ei tea.
Käisin peol, nägin vana tuttavat, kellega me nii pidudel oleme kokku saanud ja teab-küll-mida teinud. Kuid me oleme mõlemad muutunud. Minul on suhe ja tema on ka küpsemaks saanud, kuigi flirdib siiani. Aga ma ei saanud sinna midagi parata, kui ta oma rahuliku olekuga ja hääletooniga, pani mõtlema, mis on nende kahe mehe erinevus… üks on rahulik ja praegune, tunnen teda hästi läbi ja lõhki, see hea vana saabas, mille sa hommikul jalga paned ja õhtul ära võtad. Ei ole ahvatlev… kuid teine, vanad meelad tunded, väike flirt tema poolt, naeratused, pilgud, rääkimine ja see, et nad mõlemad samas ruumis on - justkui sõbrad, kuid siiski konkurendid. Teisega ei tuleks meil eales midagi välja, seda on minevikus juba tõestatud, kuid temaga on väga hea rääkida ja temasse on hea armuda… kuid sellega lugu piirdubki.

Kas on olemas täielikku sobivust?
Kui sul on kaks inimest, kes armastavad üksteist, kes toetavad ja hoolivad üksteisest. Samuti on suhtes tülisid ja konflikte, kuid need lahendatakse ilma vägivallata ja kuna need kaks inimest armastavad üksteist piisavalt, on mõlemad nõus suhte nimel pingutama.
Kas nad siis sobivad omavahel kokku?
Kaks inimest, kes on nii erinevad ja samas nii sarnased, et kui ei arvaks teisiti, oleksid nad vend ja õde, kuid nad on kallimad.
Miks me üldse armastame?
Meil on kuuluvusvajadus ja see, et keegi meid armastaks. Mäletan hästi, et ei sallinud üksinda olekut. Tahtsin kedagi enda kõrvale, kes mind suudleks ja hoiaks mu kätt. Kedagi, keda saab kutsuda “armsamaks” ja “kallimaks”.

Suhe algab teatud punktist, aga millal see lõppeb…
Esimene silmapilk, mil nägid teda, armusid temasse. Tema välimusse, iseloomuomadustesse, sest ta tundus sulle see kõige parem.

Kaks alasti kirest nõtkuvat keha üksteises: naine all, mees peal. Mees vaatab äkitselt naisele otsa jätkates. Naine üritab mehega silmsidet hoida, kuid mees pöörab ära. Kirehoog ja armatsemine kestavad haripuhktini. Kaks läbimärga keha üksteise embuses hingamas üksteise õhku, lugedes üksteise silmi, puudutades ja hellitades üksteise jumalikku keha. Tunnetest üleküllastunud ning olles imelises joovastuses nad uinuvad… olles kui üks…

Ja aeg läks edasi ning enne kui aru sain muutus minu elu paremaks. Ta tuli mu ellu just parajal hetkel - võib-olla siis kui ma ise seda tahtsin. Ja ta oli minu silmarõõm ja ma armastasin teda. Meil oli hea koos olla.
Alustan algusest arvestades eelkõige lugejat.
Ei, minu elu ei olnud ideaalne. Kaugeltki sellest, ei olnud ta seda ka pärast. Kuid üks asi oli kindel - see oli parem kui lihtsalt üks sõber.
Sõber ei saa pakkuda sulle kirglikke öid tema käte vahel. Sõber ei saa sulle pakkuda lohutavaid suudlusi kui sa neid vajad rohkem kui tühiseid lohutavaid sõnu. Sõber saab sind aidata vaid sellega, et üritab ennast sinu olukorda panna, kuid tihti on ka see võimatu. Rohkem kui sõber aga on isekas ja hoolib endast ning sinust rohkem kui kogu maailmast.
See ei olnud algus. Vaid sissejuhatus.