Miks saatus teeb minu kulul nalja? Miks saatus on nii õel ja irooniline? Ma ei kannata kui minu üle irvitatakse nii julmal moel. Miks paiskab ta ette mulle ühesuguseid raskusi, mille koorem on minu jaoks liiga raske? Kui just leian ühe jaoks lahenduse, siis võin olla kindel, et tuleb teine ja täpselt samasugune. Ja kõik on jälle täpselt samamoodi ja see lööb mu maailma jälle kõikuma. Ja ma kõigun justkui taeva ja põrgu vahel, nii erinevad on kaks tunnet, millest üks võib teiseks kasvada vaid sekunditega.Ma ei taha nii tunda. Osa sellest võib lausa ennast vihkama panna. Miks jälle nii? Kuidas on nii, et ma teisiti ei saa? Aga mina pole ju seda valinud…Kes mängib minuga? Ja kõik need justkui kellegi poolt hoolikalt läbi mõeldud detailid, need väikesed detailid, kokkulangevused, mis võtavad mult viimase jõu ja ma lakkan teadmast, miks ja kas üldse ma tahan neid asju, mida tahan või usun tahtvat. Ja siis ma tunnen pea pidevalt, et keegi on minu südame täitnud raskete kividega. Võimatu on selle tunde vastu saada ja raskus aina kasvab iga sekundiga. Soov naerda võib lausa kergusega muuta sooviks nutta. Ja iga kord see tunne, et nagu ma oleks leidnud oma saatuse, aga ikkagi kõik kaotanud ja et see, mille olen leidnud, on ka määratud kohe minu poolt juba kaotatud olema. Ja see alati kaasnev kadedus, mis on nii võimas, et teeb haiget. Mida ma ei taha tunda, aga, mis on alati olemas, see üks südame külge kivide riputajatest. See on suurim põhjus hakata enda vastu vastikust tundma, sest selles oleks justkui midagi haiglast. See on sellistes olukordades justkui ebaloomulik näht. Ja ta on alati olemas.
