Autori helipiisk päevik

Tass rohelist teed teeb mind kainemaks.
Eneseanalüüs ei toimi dialüüsina.
Sain selgeks.
Naeratan.

Ma ei meeldi endale. Ja mulle ei meeldi, et ma sellest kirjutan. Vastuolu mõlemas lauses. Ent midagi tahaks ikkagi öelda. Ego istub ees. Mina selle enesekahetsusest tingitud haleda supi sees. Ise keedan. Ise söön. Ise välja oksendan.

Lõputu on eneseanalüüs. Kas see kuhugi ka viib?
Kui aus ma suudan enda vastu olla?
Kui palju ma selle analüüsimisega teistele ebameeldivust toon?
Kui analüüs on vabanduste otsimine, siis ma olen ju kõrvalehiilija…
Kui analüüs on põhjuste otsimine, siis ehk on lootust.
Aga kuidas ma tean, et ma endale ei valeta?
Ja kui ma taban ennast endale valetamast, siis läeb asi kurjaks. Või haletsemiseks?
Urrrrauhurrr.

Üksi ei maitse vastlakuklid kohe üldse nii hästi…
Kaks vastlakuklit maitsesid ühe eest.

Sind kaelas tahan kanda..
Igat õnnesilmust ses tunda..
Kuke moodi kires,
kanana veenires.
…
triibuline soojaembus.

“See oled Sina..”

Tegelikult ongi Tema.
Ja mäletan seda und.
Mäletan ka teist…
Vahepeal sadas lund.
Siin ja seal.

Tema ongi Tema.

Ma hea meelega sööks oma ego ära…. no aga ei maitse väga hästi ta… ;)

Aeg maha. Mõtted puhtaks.

suured asjad jäävad igavikku eksisteerima.. elu ei pruugi tahtmisi siiski kokku viia. aga kui ma tahan igavikulaseks saada?

Kõik, mis on sinu sees, on iga päev su ees…

End kätte võtta, et käsitseda oma oma. Säh sulle inimloom.

vaid enese sisse vaadates näeb väljast sisse…
….esialgu ja siis ühel hetkel näeb seesmiselt ka välja