Autorite päevikud

Vahel nõnda hell on meel,
et ei tea, kas tohib veel..
Veel ja veel.
Kallistuse teel.
Huulekaste keel.

Et mõtlengi, kas veel..
Veel ja veel.
Ikka mõtled..
Kas mõtled?
Et veel on teel.
Et hea on meel.
Kallistusekeel.

Armastan tühjust ja vaikust, armastan täidetud hetki, mis on lõpuni täitmata. Armastan seda, mis tõeks pole kunagi saanud. Armastan ettekujutusi, illusioone, armastan olematut ja armastan olevat. Armastan muusikat, mida kuulen peas ja mida keegi peale minu ei hakka kunagi kuulma, kuna ma pole heliloojaks loodud. Armastan lainete kohinat, mis teeb haiget, sest pühib kõik ära. Armastan mere õhku kui mul on külm ja tahan külma eest põgeneda ja mere tuul püüab mu kinni. Armastan mõtteid, mis on minu, ainult minu, sest keegi ei saa neid röövida mu peast. Armastan neid, keda ei tunne ja ei õpigi tundma. Armastan neid, keda ei taha armastada. Armastan neid, kes ei taha mind tunda. Armastan hetki, mille eest tahan põgeneda. Armastan pilke, mille eest tahan joosta ja samas tahan lihtsalt nende võimusesse jääda.