Autorite päevikud

muusika jäi vist juba ammu vaiki.
nüüd alles märkasin.
omades mõtetes…
ilmselt

ajada huuled prunti, et need veripunaseks värvida. sinised silmad kahvatuvad seejärel huulte k6rval. ja see kinniseotud klouni yksik tunne. jääkylmades tubades v6iksid olla vähemalt kaisud soojad. aga alati natukene hiljem.
kollased lehed langevad ykshaaval vaiksel sygispäeval ja on vaikus. oi, kui palju v6iks selle vaikuse asemel olla.
ja huuled jäävad ikkagi punaseks ning silmad kahvatuma nende k6rval. rahu ja vaikus...
ja see olemine nendes paikades. jututeemasid otsides ja m6tteid m6lgutades. ja see alatine tunne, et kusagil mujal on parem. m6nedes teistes majades v6i tänavatel neis teistes kohtades, kus kunagi on käidud v6i jäänud minemata.
head tunded saavad reaalsuseks ainult siis, kui neid välja öelda.
hea oleks öelda, et sa oled alati siin. v6i pigem enda jaoks oledki alati siin. yksk6ik kuhu sa lähed, oled sa seal. teisis6nu oled sa alati siin. alati! m6nikord on sellega raske leppida.

Armastan tühjust ja vaikust, armastan täidetud hetki, mis on lõpuni täitmata. Armastan seda, mis tõeks pole kunagi saanud. Armastan ettekujutusi, illusioone, armastan olematut ja armastan olevat. Armastan muusikat, mida kuulen peas ja mida keegi peale minu ei hakka kunagi kuulma, kuna ma pole heliloojaks loodud. Armastan lainete kohinat, mis teeb haiget, sest pühib kõik ära. Armastan mere õhku kui mul on külm ja tahan külma eest põgeneda ja mere tuul püüab mu kinni. Armastan mõtteid, mis on minu, ainult minu, sest keegi ei saa neid röövida mu peast. Armastan neid, keda ei tunne ja ei õpigi tundma. Armastan neid, keda ei taha armastada. Armastan neid, kes ei taha mind tunda. Armastan hetki, mille eest tahan põgeneda. Armastan pilke, mille eest tahan joosta ja samas tahan lihtsalt nende võimusesse jääda.