Autori lux päevik

muusika jäi vist juba ammu vaiki.
nüüd alles märkasin.
omades mõtetes…
ilmselt

ajada huuled prunti, et need veripunaseks värvida. sinised silmad kahvatuvad seejärel huulte k6rval. ja see kinniseotud klouni yksik tunne. jääkylmades tubades v6iksid olla vähemalt kaisud soojad. aga alati natukene hiljem.
kollased lehed langevad ykshaaval vaiksel sygispäeval ja on vaikus. oi, kui palju v6iks selle vaikuse asemel olla.
ja huuled jäävad ikkagi punaseks ning silmad kahvatuma nende k6rval. rahu ja vaikus...
ja see olemine nendes paikades. jututeemasid otsides ja m6tteid m6lgutades. ja see alatine tunne, et kusagil mujal on parem. m6nedes teistes majades v6i tänavatel neis teistes kohtades, kus kunagi on käidud v6i jäänud minemata.
head tunded saavad reaalsuseks ainult siis, kui neid välja öelda.
hea oleks öelda, et sa oled alati siin. v6i pigem enda jaoks oledki alati siin. yksk6ik kuhu sa lähed, oled sa seal. teisis6nu oled sa alati siin. alati! m6nikord on sellega raske leppida.