Kui väike vaatab suurt, seal mõtteisu, tähetuul.
Puhub helendavat säratolmu, tal võbeleb huul..
Ammu tuttu läinud meie Kuu.
Vaikuses sosistamas mõni puu.
Mu…
Su…
Unekujutelmas saadan,
tundekallistuses veedan.
Neile Sinistele silmadele,
nende sees imeilmadele.
Kirevtuulisesse taevasse on peidetud vihmapiiskade värelus,
mis veel ootavad, et meie hetkede juurde tulla,
muutmaks tujutundeid fluidumiks, millele tavaks
katta endaga mühke ja konarusi, silumaks sassi läind
ja kannatunud Hingemaastikke…
Ootada vihmaveesid!
***
Kuhu kõik vihmad jäänud?
Kuu sügab rahuookeani põhjas hellust.
Taevas tähed olid. Ükskord sa tulid..
Õhtune taevakuma meenutab selgust.
Kohtumiste eel teadlik olin värinast.
Eha valgustas. Siis sa unes olid..
Hinge valguseks piisas ka sahinast.
Murekortsud väsinud. Rõõmustavad.
Et ometi teel seegi meel. Olemas..
Poeb unne tähetüdruk. Unistavad..
Külm tungib silmalaugude alla, soonib kaela kangeks.
Seisan öisel pühal järvel, kogu taevas avatud soojale.
Jää räägib lõhestavat juttu. Puud praksuvad külmas olematus lõkkes.
Otsin ja leian tuttavad tähed. Otsin ja leian. Otsin ja… Igatsen.
Olematu. Tulematu. Ja kõikjal olev… Tahtmised naeruvääristavad ego. Mis on küll see lugu? Ootamiste viis, vist siis.. just siis…
Kui läksin, oli vari. Kui tulin, oli vari. Valgus paistis kahelt poolt. Andromeda alt leidsin esmakordselt Pegasuse. Ükssarv… näita mulle haldjate riiki. Ja sina ehk mind jälle sealt ära viidki. Siis hüppame koos tähetiiki, mõnuleme soojas tähevees ja vaatame seda kummalist Maad.
Püüdjad on hüpetes õhku tippind.
Salakeelemängumaal.
Hoia kinni niisma kui lahti lasid.
Hüüdjad tähed nurgeliseks lihvind.
Kristallselguse Maal.
Ainult algustest võibolla väsid.
Aga tähtedel pole viga miskit.
Kuigi seal all üks joob viskit.
Ja ikka upitab pea teleskoopi..
Justkui oodates taevalikku hoopi.
Näe… täht langes…
Siis oli midagi, mis ei olnud vaid õhus. See oli taevas. “W” Ja kui pea alaspidi vaadata seda…. See oli… “miks?” oli mu küsimus… nüüd jäänud need hetked. Need soojad tuuled, meeled. See oli…
Mõnikord tahaks puhuda tuuletut olematut õhku.
Taas kui lendab seal üks igaviku lind.
Sel olemisel on suund lapsena hüpata põhku.
Veel ehk teadmata tal sügaviku hind.
Üks Päikese laps veeretab tulist ringi.
Võibolla seal tantsib tuhaks ta punaseid kingi.
Ja alles kõrbelõhna hinguses punast näeb.
Vaatab, ohkab, kuuletub, punastab ja läeb…
Kaob mure, meeletuste meel.
Vaid lapselikult suust välja pressib keel.
Jalad kergeks kaaluvad südame
ja välejalg jooksu tõuseb, tuline.
Siis tahakski puhuda olematut õhku.
Juurde vilistada tuule laulu.
Olemine tudule nüüd kerib põhku.
Suudlusesosin tähekrabina kaudu……
Pisike poiss jookseb tähesajus.
Et kõrgelt lendab ta lummav mõte,
ei märkagi, kuis laug silmale vajus.
Kuus tähte taevas, kaheksa tähte südames.
Unemaale sõelus tõe otsimise sidemes.
Tasavaljult langeb tähti.
Üht poissi jooksmas seal nähti…
Uinuv kaunitar.
Ei tea, mis tal mõttes..
Ehk ajalt tükki küljest võttes
ta rahu lukustas võtmes.
Sel avamise tunnil,
nii silmades valgus.
Ta võtete sunnil,
on kõiges vaid algus.
Nii kurvastab prints.
Veel viipab Kassiopeiale..
Et sõnumi ta viiks pärale.
Ses unemaas on teine tegu
ja ringtantsus mitu nägu.
Sind armastan, Kassiopeia..
Sa armasta teda…
Ja teed tal leida..
