Ühel hetkel võib inimene kaotada pinna, millel on elanud ja avastada end tühjuse eesruumis. Just eesruumis, sest ma ei usu, et on olemas absoluutset tühjust. Pigem on olemas see miski, millest me aru ei saa, mis meid hirmutab ja mida peame olemise eesmärgi lõpuks-tühjuseks. Ent oleme vaid ooteruumis…
Taimel on palju juureharusid, puudel on oksaharud. Murrad haru, jääb alles veel terve rodu. Need harud oleks nagu peened eluniidid, mis hoiavad meid ühenduses olevaga. Mida rohkem neid on, seda suurem on eluteadvus ja teadmine olemisest. Kui millegipärast peaksid katkema kõik harud, siis pole ime, et leitakse end tühjusest. Siiski… midagi jääb: inimene ise oma siseharudega. Neid sisemisi niite saab kasvatada või murda sama hästi kui välimisi ja need on kaitstud inimese enda poolt. Kui tahta, kui vaid tahta… Aga ka mittetahtmine on valik. Peab suutma austada ka seda.
