Ega tuul ei tea, kust poolt ta puhub.
Rohulibe võtab õõtsudes ta vastu.
Las puhub. Hea, pehme.
Tahaks paitada seda põske,
mis varjtud on tuule eest.
Võtaks tüki imelist õhku
selle sama sinitaeva seest.
Ja puistaks puhtaks väsimuse,
tuiskaks õhtuks lembheldimuse.
Ega tuul ei tea, miks ta puhub.
Mina tean. Oma hingega….
Autori helipiisk päevik
aeg
arm
armastan
armastus
elu
endale
filmimõtted
hea
hetk
hetked
hetked igavikust
igatsus
imelik leid
iseendale
isiklik
kool
kritseldus
krutsk
kurbus
külaline
külaskäik
maailm
meenutus
mina
minevik
muusa
muusika
mõtted
mõtteid
niisama
ootus
post scriptum
pühad
reisil
rõõm
segadus
sisemine segadus
sõbrale
taevas
Teadus
teiste looming
temale
tulevik
tunded
tunnetused
tähed
tähtis asi
tänud
unenäod
uni
usk headusesse
uus
vaatlused
vahepala
vastuolud
vesi
väikesed inimesed
väsimus
öö
ühest päevast
tuul ei tea
helipiisk 10 Aprill, 2007 - 10:12
logi sisse kommenteerimiseks | | autori päevik
Teemal: mõtteid
