Autori lux päevik

mõtlesin just, et kas see suvi tuleb ka aknalaual jalgukõigutades, kohvi juues ja sigarette suitsetades, saateks raamaturead.
Võib-olla ongi see see igatsus. igatsus olla ja nautida õrna tuult, mis vaikselt varbaid kõditab. tervitada päikest särasilmil läbi tumedate prilliklaaside.
võib-olla on see meeletu õnnetunne, mis vaheldumisi tülpimusega mind valitseda soovib.
võib-olla on see vaikne jutukõmin, mis mind rahulikuks muudab.
võib-olla on see hoopis vaikne tsellohelin, mis sai ära mängitud juba ammu.

kogu aeg on möödunud liiga kiiresti. ilmselt polegi aega olnud vaadata vaadata täpemalt. olla ja hingata. enamasti. elu muutub ja muudab. olin harjunud ootustega. olen harjunud elamisega. olen harjunud olemisega.

võib-olla sai tänaseks kõik

okei, ma nyyd yritan kirjeldada, mis öösel juhtus…
vihm peksis vastu akent… välkus ja paukus… täiesti suurepärane.
kes nägi, see koges.
imeulmeline.
(siiani oli seda olnud ainult ameerika loodusdok.filmides vist)

ja. pärast lk.109 tuleb lk.111 ja siis lk.110.

ja oli muusika…

p2eva poole ylesse ma hyyan,
33sse pimedasse yksip2ini astun.
liblikate k3ike n2inud tiivad,
tolmuks muutuvad,
kui neid puutuda.
ilu ei saa eluks vahetada.
plaatinast on hinnalisem hing

ja ma kuulen sinu unist keha teises toas, kuulen su hingamist ja unenägusid. v2ljas laulavad esimesed v3i viimased linnud. ja on muusika…
33 ja p2ev vahelduvad. rahutus peidab end mu hinges. rahutus, mis ei lase magada. rahutus ja igatsus.
moonid mu akna all 33tsuvad tasaselt mu akna all. ja suvel3hn on ammu vallutanud keha ja meeled.
m2lestused suvedest meenuvad. sellistel 3htutel tavaliselt meenuvadki k3ik asjad, mis olnud ja mis veel ees. meenub k3ik.
vesi ja sillad ja majad ja puud ja lilled. sina jutustad ja mina ketran filmi. mina loon tegelased, sina nende laused ja iseloomud. alati on nad head. r33m ja igatsus paistab v2lja nende sisimast. 3iselt valged linnat2navad, jalutusk2igud. vahest nad armuvad, kuid kokku ei saa tegelikult mitte kunagi. alati j22b midagi puudu v3i yle. liigseid p33rasusi ei lase juhtuda mitte kunagi. vaikselt ja tasaselt m33duvad need romatilised hetked, ei liigsetele erutustele. kirikukelladed 3ised helid ja lindude vaikne laul.

kell on umbes 0010ja…
“Kallis ma hakkan nyyd kohe koju s3itma. J3uad ka umbes selleks ajaks koju?”
“Kuule ikka oleme veel Tootingus Kings headis. J22me siia vist homseni.”
“Njaa… Tootingust Streathami on umbes £10 taksoga. Aga egas midagi, l3butse minu eest ka, l2hen koju magama, unes n2eme kallis.”
“Armastan Sind.”
“Mina Sind ka. 33d!”
“33d!”

ja siis j3udsin l3puks natukene enne 1 koju. Alati on tuba olnud inimesi t2is, mitte kunagi tyhi. Naljakas, pole interneti j2rjekorda ja v3in kuulata vaadata, mida tahan. Vikus, naudin seda…
Halb on ainult see, et meil pole juba 3 p2eva sooja vett olnud. Eks siis hommikul ootab mind j22kylm duss.
Ludistan siis yksi edasi siin veini, mis vabariigiaastap2eva t2histamisestalles j2i.

head 33d

on asju, mille pärast mõned inimesed satuksid paanikasse, on asju, mis ei kõiguta paljusid. vahest lihtsalt on nii, et tuleb soov, et kõik lõppeks juba kiiresti, siis aga tahaks loota, et kõik on alles alguses.
päevased magamised on kahtlased. ärkamised telefonikõne peale veidrad, sest siis ma ei tea mitte kunagi, kas on nüüd hommik või õhtu. kalli häält on alati hea kuulda.
mind ei ümbritse roosad seinad ega valged suupisted. olen täiesti üksi tekkide vahel, unistan suvest, soojusest, liblikatest ja päikesepaistest.kunagi saab vist kõik korda, vikerkaar paistab me õuele (vähemalt lootust on). õue soe kuma on nii petlik, kõik tundub olema nii õrn ja purunematu. kuid olen juba õppinud ning hoian tagasi soovi teha aken lahti ning lasta sisse suvist linna õhku, sest tean, et peakin pettuma taas.