Olla või mitte olla - selles on küsimus.
Mis oleks üllam - vaimus taluda
kõik nooled, mida vali saatus paiskab,
või, tõstes relvad hädamere vastu,
vaev lõpetada? Surra, magada -
muud midagi, sest nõnda uinudes
kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret,
mis meie liha päris looduselt.
See oleks lõpetus, mis hardasti
on ihaldatav: surra magada! -
(“Hamlet” Shakespeare)
…
Ma tutvustan end teile niisugusena, nagu on kohane suhtele, mida ma soovin teiega luua. (Luigi Pirandello, 1867-1936)
…
Kaabakad on alati seltskondlikud. (Arthur Schopenhauer, 1788-1860)
…
Kõige teravamat valu teeb mõistminem et kõigi meie hädae põhjuseks oleme meie ise. (Sophokles)
