Lugupeetud Aleksei.
Ma mõtlen Teist pidevalt. Andestage mulle minu otsekohesus ja süütus, aga Te annate mu elule mõtte. Te ise võib-olla ei tea seda, aga ma armusin Teisse esimesel silmapilgul. Aga see oli kaua aega tagasi.
Nägin Teid täna tänaval koos kellegi naisega. Mind see ei heidutanud mitte põrmugi. Ma ei muutunud armukadedaks. Vaid imetlesin Teie julgust ja heatahtlikust ning hindan Teid endiselt kõrgelt.
Tahaksin Teile julgelt ja valjult öelda, et sooviksin terve maailma Teiega jagada. Kuid iga kord kui Teid näen, muutun ma nõrgaks. Minu häälenatuke sulgub hingepõhja ja süda tardub nagu oleks see jääst. Minu keha valdavad külmavärinad ja hingetushood. Ebamugavustunne ja äratundmisrõõm kohtuvad minus niipea, kui Te mulle otsa vaatate oma sügavate ja tumedate silmadega. Teis on midagi segadusse ajavat. Võib-olla see mulle meeldibki.
