Mõnikord võime olla nii õnnelikud nii tühiste asjade pärast- keegi ütles midagi ilusat, keegi naeratas vastu tulles või mõnikord lihtsalt täitume õnne tundega ilma väiksemagi nähtava põhjuseta. Siis kõnnime ringi naeratus näol ja oleme oma roosast mannavahust tehtud maailmas. Kõik ümber meie paistab kuidagi ilusam, helgem ja päikselisem. Kõik päevad võiksid ju sellised olla, sest kui vähe tegelikult selleks kõigeks vaja läks. Aga mõni teine päev lihtsalt on nii, et võib-olla sa isegi ärkad hea tujuga, aga siis tuleb vastu keegi torisev ja võib-olla nähvab veel midagi, siis keegi ka mitte kõige parema tujuga tõukab sind pool kogemata ja korraga oled sa üks neist inimestest ja lähed rikud kellegi teise tuju. Pärast on endal võib-olla ka kurb olla. Aga nii oled lükanud käima mehhanismi, mille tööd sa enam naljalt peatada ei saa.