Autori Elbereth päevik

Sa ei oska mind armastada.
Me oleme liiga erinevad.
Ma annan endast liiga palju, saamata sama vastu.
Me oleme kaua koos olnud, kuid sa pole ikka muutunud. Ja mina näen sinus vaid tobu, kes ei suudagi minust hoolida samal viisil.
Ma ei saa sinust mõnikord aru ja pärast näen, et oled mõistmatu, solvud kergelt ning hoolid vaid iseendast.
Ma nüüd hoolin ka.
Ja ma ei vihka sind. Vaid põlgan selle valu pärast, mis oled põhjustanud oma rumaluse, ignorantsuse ja selle pärast, kes sa pole ega ei saa kunagi olema.
Sul oli aega end muuta, kuid siiamaani pole sa see, kes oleks mind väärt.
Armastus on pime, aga aeg on muutuda. Ei saa armastada endast vähem, vaid samaväärset.
Niisiis, kõik.
Ja sa ise ei teagi seda, vaid arvad, et maailm on endiselt keskpärane ja sul on suuremaid probleeme.

Mehed on olevused, kes sõltuvad naistest ning elavad nende armastusest. Ometi ei suuda ükski mehepoeg rahuldada ühtegi naise kapriisi. Naised, nagu mehedki, toituvad armastusest. Kuid selle vahega, et naised on tolerantsemad selle suhtes, kui nendele peale astutakse (ehk järgmine kord nii ei tee!). Kahjuks eksib nõrgem sugupool nii tihti - ikka ja jälle ei arvestata nendega ning võetakse kui potilille. Ning sealt need esimesed valearvamused tulevad.
1. Mees armastab vaid iseennast. (Mees armastab vaid naist, kuid tal ei ole antud kaasa vajalikke vahendeid naist õnnelikuks teha. Meestesse ei ole kodeeritud sallimine ja tunnetega arvestamine.)
2. Naine ei suuda õnnelik olla mehe kõrval. (Suhteks on vaja mõlema poole koostööd ja ränka vaeva.)

Teiseks tooksin välja teada-tuntud probleemi - petmine. Kes ja miks?

Kas on olemas täielikku sobivust?
Kui sul on kaks inimest, kes armastavad üksteist, kes toetavad ja hoolivad üksteisest. Samuti on suhtes tülisid ja konflikte, kuid need lahendatakse ilma vägivallata ja kuna need kaks inimest armastavad üksteist piisavalt, on mõlemad nõus suhte nimel pingutama.
Kas nad siis sobivad omavahel kokku?
Kaks inimest, kes on nii erinevad ja samas nii sarnased, et kui ei arvaks teisiti, oleksid nad vend ja õde, kuid nad on kallimad.
Miks me üldse armastame?
Meil on kuuluvusvajadus ja see, et keegi meid armastaks. Mäletan hästi, et ei sallinud üksinda olekut. Tahtsin kedagi enda kõrvale, kes mind suudleks ja hoiaks mu kätt. Kedagi, keda saab kutsuda “armsamaks” ja “kallimaks”.

Suhe algab teatud punktist, aga millal see lõppeb…
Esimene silmapilk, mil nägid teda, armusid temasse. Tema välimusse, iseloomuomadustesse, sest ta tundus sulle see kõige parem.