Ma olen nii kurb.
Ma pole eales nii kurb olnud.
Mitte midagi erilist pole küll juhtunud.
Aga lihtsalt - ilge masendus tekkis kõige ees.
Tahaks seda, teist ja kolmandat,
aga ei saa alati kõike, mida tahad.
Tahan tavalisi asju ja see teeb mind kurvaks.
Samas olen kurb, sest mul on kõik olemas.
Kuid ikka olen kurb.
Tahan liitrite viisi pisaraid valada,
aga ei saa avalikult.
Siis tulevad kõik küsivad, mis viga.
Ja ma ei taha neile selgitada,
et jälle pole mitte kui ka midagi.
Ainult see, et mul pole päris kõike.
On ainult see rändamine ja see, et mul pole paikset kohta.
Ma olen kurb.
Tahaksin olle keegi teine, keegi muu, kusagil mujal.
Tahaksin otsast alustada ja mitte kunagi enam vigu teha.
Aga ei saa. See on liiga äkiline.
Ja siin on veel sajad muud tegurid.
