Autorite päevikud

… vaba aeg sobib, hästi sobis

ma tutvusin eile kahe neiuga- neist esimene suutis mu viie minutiga panna joonistama nii nagu ma ei ole mitmeid kuid suutnud; ja teine oskab ungari keelt (pisut haruldane, kas pole?)

On hea tõdeda, et mingil hetkel oma elust olen ma valinud väga õigeid inimesi.
*
Läksin kööki tagasi ja kakaopulber oli piima peale sulanud täpselt gnoomi jalajälje kujuliseks.
*
Need ignoreerimised, need tagasilükkamised, need möödavaatamised, need jäme olemised. Ohh.

Maailma Vaim- Mõte vaatab mulle otsa…

Tegelikult on asi lihtsalt selles et ma märkasin, et ta vaatab… Ma ju tunnen teda, ta teeb seda alati. Hea on tunda neid tundeid. Neid millega kirjutan.

Külmkapi lamp hakkas tööle. Tasapisi nimelt. Alguses vilkus ja särises, nüüd põleb nagu ühele suurepärasele külmkapilambile kohane. Muhe tunne on, sest see juhtus just siis kui külmkapi mootor otsustas puhkuse võtta. Siiamaani pole teda kuulda olnud. Ehk siis nüüd läheb kolmas päev juba. Naeratan lambile ja tunnen end hästi.

Ootan kohtumist Tuulega.

kell 7 on mu füüsilise mina jaoks veel vara tõusmine, vaimse jaoks kindlasti mitte…

agajahh, läksin ka ju hilja tudile.

juba õhtul/öösel tahtsin kohupiima. need ärkveloldud pool tundi olen alatasa mõelnud helistada isale ja öelda, et ta teepealt kuskilt mulle kohupiima(pastat) ostaks… ja millegipärast seda mitte teinud.

kass kõndis just mu eest laua pealt läbi. vasakult paremale. ma natuke aega ei pannud tähele mis ta seal paremal teeb, märkasin siis aga oma siiraks hämmastuseks, et ta on peadpidi maarja öösel siia jäetud vahlikotis, suutis keelega lakkudes vahlilataka üles tõsta ja hammaste vahele saada, ning ronis siis põrandale seda närima. ma olin võiks isegi öelda et hämmastunud kassi maitsevalikust, aga see tundub mulle kelmikas ja kui ta esimese äärest ära ärinud oli, toas ringi ära tegi ja mu juurde tagasi tuli, siis pakkusin talle uut.

Hakkasin köögipinnalt saiapuru ära pühkima ja tahtes korralik olla tõtsin üles ka veekeetja, millega olin just Õnnetee puru peale vett valmistanud. Veekeetja oli kuum. Näpp sai aia. Lasin jahedat vett peale kraanist näpule.

Tahtsin põhjalik olla : võtsin sügavkülmast jääkuubikute aluse ja surusin sõrme vastu üht kuubikut. Kinni jäi. Mõnus tunne oli. Külm.

Tunnen, et mul on lõbus, et ma naeratan kergelt. Teistele paistab mu praegune suujälg sirge kriipsuna.

Olen päevi mõelnud oma suhetest inimestega. Sõprussuhetest , vähematest ja rohkematest .. määramatutest. Üllatuslikult olen ma tegelikult päris populaarne. Üksildane ja ümbritsetud. Jumaldav ja jumaldatud olla tahtev.

Ma…

Olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.

Koju jõudes leidsin eest hirmsa pildi: pargi all oli eilse tormiga(torm? mina ei näinud midagi) kukkunud pikali suur puu ja napilt paar meetrit meie saunast mööda!!!! Puu on juba tükkideks saetud ja ilmselt saab sealt mõni pops endale küttepuid.

Tartus oli ka äge olla. Kõndisin jalanõudega läbi “ojade” ja mõni tuus auto tekitas tsunamit. Tegelikult oli see kõik nii naljakas. Õhtul oli peale vihma päris mõnus üle pika silla jalutada ja hingata vihmapuhast õhku. Jalatsid ei lirtsunudki enam :D