Autori helipiisk päevik

Ei kuule koputamist, ent näen vaimusilmas ukselingi liikumist. Nii ehe tunne, et värisema võtab kompivad sõrmed… Aga siiski. Eikeegi on ukse taga. Kunagi kindlasti oli seal ka keegi.

Ma tean, et leian lahenduse nendele mõtetele, mis mind vahest jalust niidavad. Selleks ma olengi…

Üks Päike, üks Kuu.

See tunnete tuul.

Üks Väike, üks Suur.

Soojuses võbeleb huul.

Üks koht metsa äärel ootab.

Mõni laps seal õhku  vaatab.

Kaaslane sooja käe  pihku poetab.

Päike taeva sinisilmadega pilvi laotab.

Olla koos looduga. Looduse lootusega.

Minna koos hoolega. Elu ilu armastuses.

Naeratuse vallatus südames rütmi toob.

Minna koos…

Mõnikord on tahtmine kõndida rohkem kui vaja. Ja öösel. Nii tegingi. Jalad väsisid kohe päris ära. Ja lumi langes nii vaikselt… puhas, siiras ja ilma igasuguste tagamõteteta.  Ikka usun sellesse puhtusesse.