Me ei kirjuta seda, mida me tegelikult tunneme, siis kui oleme armunud ja armastame. Siis on kõik suhteline. Kõik peab olema avatud ja muutuv, sest muidu võime kaotada pinna jalge all. Kuid kirja panna ei saa me reaalsust, vaid tundeid, mida üle elame.
Naised ja mehed on võrdsed maailma ees, võrdsed surma ja elu, võrdsed kõige ees. Ükski mees ei suuda kunagi olla naise vastane ja ükski naine ei taha olla meeste vastane. Ühiskonna mõjul on nad loodud koos olema, kuid ebaküpsus ei lase seda teha õnnelikult. Miks Jumal lõi armastuse, kui inimene ei oska armastada, ega sellest rõõmu tunda? Miks valitseb ühiskonnas idülliline kooselu, kui inimene ei saa endagagi hakkama?
Ma sooviksin kirjutada hea teose, kuid seda on võimatu teha tänu sellele, et ma tunnen liiga palju. Ma armastan ega suuda olla kindel. See ebakindlus on minult röövinud võime mõelda kainelt. Kui armastad siis armasta, kui kirjutad siis kirjuta. Aga sa ei saa mõlemat.
