Autori Elbereth päevik

Istun sinu palge ees nagu ingel, kes ootab Saatana kohtumõistmist.
Lihtsalt olen ja üritan hakkama saada selle tundega, et sa võid mind vihkama hakata.
Sa juba teed seda ning mul pole pääsu.
Peame ju natuke aega veel koos olema, sest plaanid on juba ammu tehtud.
Tunnen ennast kui haleda halli hiirena, kellel pole kurja hundi eest enam pääsu.
Aga sul on ju õigus.
Sest seekord olen mina süüdi.
Patune nagu ihalev vampiir, kes nõuab vaid verd…
Kuid ma ei nõua verd, vaid armastust.
Miks siis pidi see kõik nii minema?
Kas sa suudad leida eneses veel eales selle tüki, et mulle andestada?
Aga ma ei suutnud enam… ma nägin teda peaaegu iga päev ja
ja see sõi mind seestpoolt, et ma ei saanud sulle midagi öelda.
Ma ei saanud midagi teha, sest kuritegu oli juba sooritatud,