Autorite päevikud

Vanaema helistas just. Tema sõnad: “Tule mulle külla, ma olen ju üksinda kodus.” Hääletoon oli nagu noorel neiul kes on kaheks päevaks üksi koju jäetud.
Miks kirja panen selle? Võibolla sellepärast, et see tundus mulle naljakas. Naljakas miks? Sest vanaema mees suri juba 22 aastat tagasi ja ta on kõik need aastat üksi elanud. Kui mingi hunnik aastaid kasse, koeri, viinamäetigu, hamster, kodurott, konnad, jänesed, kärpsed, sääsed ja teised kahjurid välja arvata. Ah jaa, tal elab tagakuuris rott kellele ta õhtuti süüa viib. Armas onju? Aga ikkagi, ta alles nüüd avastas, et on üksi.