Autori laur päevik

Mingil hetkel täna tahtsin lapsendada mõnda orbu arengumaadest.


Suhtlesin nagu eilegi aknahingedega. Naeratasin neile ja soovisin neile kõike head. Tõstisn neid ühest kohast teise, viilisin, puhastasin, kinnitasin…

Igasugused äri ja investeerimismõtteid oli tänasel pärastlõunal mu peas väga palju.

Väga hea oli tänane, parim osa see, kui Tuule helistas viis sekundit pärast seda kui ma pilditu telefoni laadima olin pannud .
Ma tahan reisikirja kirjutada!

“Aga noh, kes teab mis mulle veel pähe tulla võib…”, mõtles Väike Prints, kui ta moonakate maja ja selle maja kusmesinikuasjuhoitakse vahele oli pööranud, ning lõpetas sellega sisemise juurdlemise oma elu järgnevate aastate üle.

Teise päeva lõpus, pärast kurnavaid maaharimisi asju kokku pannes, tuli tal meelde, et kuigi ta oli aiale tere öelnud, polnud ta korralikult teinud seda oma õunapuule. Pilk. Naeratus. Ta võttis kätte ühe puhkevate pungadega oksa ja sulges silmad.

Rahu, selline rahu nagu reiki meistriga meditatsioonis olles..

See kestis nii kaua kui silmad kinni olid..

Uus oks- sama lugu, järgmine oks- sama lugu ja veel…

Tüvi. Pea vastu tüve. käed kahel pool tüve ühele teljele..

Meditatiivne kadumine.

Raugast ronimisõunapuuga rääkimine oli veel omaette tase.