Ma olen ego. Olen jah kurat.
Kui minna teki alla siis kui alustab R2 hommikuprogramm ja kuulda raadiost nii head lugu kui “Vana Vaksal” Maarja ja Rannapi uues kuues, on see üks parimaid tudileminekuid üldse.
Minumoodi unistused, minumoodi vaimustumine…
Povi on su sõber =)
Tõmbasin kui väike võlur oma lokkidest männiokka ja tahtsin seda rõõmsat tunnet väljendada.
Pääsküla vanaema andis mulle täna sünnipäevaümbriku ja soovis õnne, kuigi sünnipäev ju alles tuleb. Väga imelikul kombel tekitas see mingi erilise tunde, mis aastatetagant tuttav tuleb. Naeratus on näol ja rahulolu hinges.
Reisiplaane väga mitmeid teinud olen, liiga palju on juba valiku pärast muretsetud… naeratan nüd maailmale ja võtan muretult vastu selle mis ta mulle pakub.
väga suured tundetõmblused. ma loodan, et need on nüüd läbi.
Pangodi kalarestorani grillitud lõhe üleküpsetatud kartulitega oli minujaoks küll niiiiiiiiiiiiiiiiii hea.
Laupäeval LiisaLotte sünna
Pühapäeval Rakveres Kärdi sünna
Varsti Tuule sisseastumiskatsed
Hansapäevad
Haapsalu keskaeg
palju asju mis mulle hetkel meelde ei tule…
kõige vahel peaks veel raha teenima
Augusti ja septembri peaksin veetma Prantsusmaal. Ma loodan, et mul seal ikka midagi süüa on.
Mul on ümber head inimesed.
Tuulele Kalli!
Pärast meelega hiljemaks pandud äratushirmumuusikat tegin väikese hommikujooksu, aga jõudsin minut hiljem. Läksin siis ümber nurga, et püüda neid millest enne mööda jooksin, ent noodki olid juba läinud. Ootasin siis ja sain ühe kinni püüda. Sest ootasin. Muidugi.
Väike hommikuvõimlemine koolis, kus mul oleks vaja paar purki õpilaste innustajat.
Valik, kas minna Kai juurde otse või kodustläbi otsustus viimase kasuks. Kodus võttis mind vastu lõhutud aken ja kiisu, kelle üle ma tõesti uhke olen, sest ta ajas taga seda aknalõhkujast töömeest.
Ma tahan kiisuga Kai kassipojale küll minna.
Kai juurde on mul ju vaja minna selleks et oma ajutiselt seal viibiv arvuti ära puhastada, sest mul vist nüüd õnnestus talle ostja leida. Arvutile.
Mulle tundub, et ma teen veel juustuvõileibu ja ei lähe praegu kuskile.
“Aga noh, kes teab mis mulle veel pähe tulla võib…”, mõtles Väike Prints, kui ta moonakate maja ja selle maja kusmesinikuasjuhoitakse vahele oli pööranud, ning lõpetas sellega sisemise juurdlemise oma elu järgnevate aastate üle.
Teise päeva lõpus, pärast kurnavaid maaharimisi asju kokku pannes, tuli tal meelde, et kuigi ta oli aiale tere öelnud, polnud ta korralikult teinud seda oma õunapuule. Pilk. Naeratus. Ta võttis kätte ühe puhkevate pungadega oksa ja sulges silmad.
Rahu, selline rahu nagu reiki meistriga meditatsioonis olles..
See kestis nii kaua kui silmad kinni olid..
Uus oks- sama lugu, järgmine oks- sama lugu ja veel…
Tüvi. Pea vastu tüve. käed kahel pool tüve ühele teljele..
Meditatiivne kadumine.
Raugast ronimisõunapuuga rääkimine oli veel omaette tase.
Nii tähtsad asjad on toimunud!
Tuule sai lõpuks väärilist tunnustust oma tantsu eest. Välismaa on talle tantsu edasiõppimiseks kindlasti väga hea koht. Aga eks seal ole ka omad miinused. See on vaieldamatult kallim kui siin, aga eks üldises plaanis on Eesti tants ju päris mahajäänud. Üldises plaanis, kuna Tuule on ju keegi kõrgem. Ma ei ütle, et ta on ainuke andekas tantsijanna, aga ma ju tunnetan teda.. ta on parem.
Kahjuks on välismaa on kaugel. Ma loodan, ma tõesti nii väga loodan et meil läheb kõik hästi.
Ma armastan teda. Sügavalt. Palun ärge lahutage meid.
Palun..
