Autori laur päevik

On hea tõdeda, et mingil hetkel oma elust olen ma valinud väga õigeid inimesi.
*
Läksin kööki tagasi ja kakaopulber oli piima peale sulanud täpselt gnoomi jalajälje kujuliseks.
*
Need ignoreerimised, need tagasilükkamised, need möödavaatamised, need jäme olemised. Ohh.

Ja tegelikult on mul see olukord juba praegu, kuna sellega, et ma jälle manguma pidin, kadus ju asja võlu ära.

Kui ta nüüd tõesti ei tulegi täna tartusse, siis on mul ikka tõsiselt meeleheitlik olukord.

ma tõesti ei saa aru, kuidas on nii palju inimesi,
keda ei huvita maailma kõige väärtuslikum asi-

Armastus.

kuidas on võimalik Armastust mitte hinnata?!
kuidas on võimalik Armastusest mööda vaadata?!
kuidas on võimalik olla ükskõikne?!

kõiksust valitsevad tunded, miks pole nad kõik Armastusest?
“no ma ei või!”

Hakkasin köögipinnalt saiapuru ära pühkima ja tahtes korralik olla tõtsin üles ka veekeetja, millega olin just Õnnetee puru peale vett valmistanud. Veekeetja oli kuum. Näpp sai aia. Lasin jahedat vett peale kraanist näpule.

Tahtsin põhjalik olla : võtsin sügavkülmast jääkuubikute aluse ja surusin sõrme vastu üht kuubikut. Kinni jäi. Mõnus tunne oli. Külm.

Tunnen, et mul on lõbus, et ma naeratan kergelt. Teistele paistab mu praegune suujälg sirge kriipsuna.

Olen päevi mõelnud oma suhetest inimestega. Sõprussuhetest , vähematest ja rohkematest .. määramatutest. Üllatuslikult olen ma tegelikult päris populaarne. Üksildane ja ümbritsetud. Jumaldav ja jumaldatud olla tahtev.

Ma…

Olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.