Autorite päevikud

Öine valgustus võbeles oma tavalisel sagedusel mu akvaariumis kui äkki muutus midagi sealsete elanike jaoks… Neid tabas käsi. Suur, kole käsi, kes hakkas toimetama vetikates ja mudas ning paiskas veekeerisesse tohutu koguse setteid. Ja siis veel see voolik. Kummist kummituslik veetolmuimeja, mis imes endasse kõik tema teele sattunud…  Hirmutav “taevast” sadanud käehakatis härmatas nii mõnegi kalaelaniku kuue halli tooni. Kahvatuna seisid nad veeõhus ja püüdsid vargsi piiluda Suuri Toimetamisi. Kannatati kaua… lõpuks sadas kosena kalade elutiiki värset vett - see rõõmustas ka muidutorisejaid ja kivialuseid kodanikke. Selleks korraks siis kõik. Kalaelanike Suur Öine Ilmutus on näidanud end….

Just siis kui oled valmis endale ja kõigele vee peale tõmbama… Kui mõttetuste laine paiskab segi kõik ilusad lootused… Siis otsustab üks vaim mind korrale kutsuda. Ta paneb nähtamatult kinni mu muusikaprogrammi arvutis, kus loitsub kimmo. Ja panigi kinni!!! Nagu ütleks, et … rahu.. rahu…. Küll tahaks teda näha. Tunda ennast vaimuderiigi külalisena.

Käes see nüüd on. Juustusulaleivad ootavad tegemist.

See loeng milleks ma end psühholoogiliselt olin ette valmistanud jäi hoopis ära.

Läksin siis Kai juurde oma arvutit puhastama, Erkin lasi mu sisse. Kõige räpasem oli klaviatuur. puhastasin kõik ilusti ära.

Kui toiteploki olin ära võtnud kasutas Anna Maria arvutikorpust ronimisväljakuna.

Läksin koju emaplaadidraiveriteplaati tooma ja siis tuli ostja mulle maja juurde. Küsisin talt, et ega tal kassiallergiat ei ole, ning kui ta eitavalt vastas, siis läksin tõin Pärli kaa autosse ja me sõitsime kõik koos Kai juurde.

MInu pettumuseks ei saanud Anna Maria ja Pärl just eriti hästi läbi. Alguses oli ohutu piir kaks meetrit, siis meeter ja siis isegi vaid pool, ent selle ületamisega kaasnesid küürud ja kõhinad. Nad üritasid isegi uriseda. Kui juba aega oli möödunud, siis üritas Anna Maria sõprust sobitada, ent minu teismeeas Pärl ei soostunud vastama millegagi peale koleda ilme ja kõhina.

Pärast meelega hiljemaks pandud äratushirmumuusikat tegin väikese hommikujooksu, aga jõudsin minut hiljem. Läksin siis ümber nurga, et püüda neid millest enne mööda jooksin, ent noodki olid juba läinud. Ootasin siis ja sain ühe kinni püüda. Sest ootasin. Muidugi.

Väike hommikuvõimlemine koolis, kus mul oleks vaja paar purki õpilaste innustajat.

Valik, kas minna Kai juurde otse või kodustläbi otsustus viimase kasuks. Kodus võttis mind vastu lõhutud aken ja kiisu, kelle üle ma tõesti uhke olen, sest ta ajas taga seda aknalõhkujast töömeest.

Ma tahan kiisuga Kai kassipojale küll minna.

Kai juurde on mul ju vaja minna selleks et oma ajutiselt seal viibiv arvuti ära puhastada, sest mul vist nüüd õnnestus talle ostja leida. Arvutile.

Mulle tundub, et ma teen veel juustuvõileibu ja ei lähe praegu kuskile.