Autorite päevikud

Õnneseened kasvavad mu sisemaailma rohelistes metsades.
Padjasamblakuhilad ootavad seal ja puhversamblatutid…
Maa sees elavad muinasjutuvestjad-mullamutid
ja taevasinas, peegeldavad, siniõhujutid.
Roherohelistes soojasamblametsades jooksen ilujanu ees,
tundemeele värvimistest kastetud rõõmkastme sees.

Ma loodan et me saame oma probleemist üle.

Mulle ei viirastunudki öine kõne telki just enne poola piiri. JESS!
=D
Ma loodan, et Biankal pole koguaeg nii rõõmus hääl, vaid et see oli sellest, et ma talle helistasin.
Ja kurat kuidas Itaalia mehed mul allergiat tekitavad..

Nagu parim asi mis üldse sai juhtuda, üldse üldse, on folgitänaval pärast aastatepikkust vahepausi vastunaeratav Herdis.
Aastaid tagasi, nagu me ütleme.
Lotte tuli, valgustas oma päikesenaeratusega mu õhtut.
Täna loodetavasti jõuavad ka Helipiisk ja ta kaaslane, ning siis ongi peaaegu kõik kohal.
Meelerahu.
MEELERAHU!

…teen praegu kõigile kallitele sõpsidele kalli :D

Kui kellegi on kurb olla või lihtsalt igav………………..siis teen teile ka kalli-kalli!!!!! :D

………ja siit nad tulevad: kalli-kalli-kalli!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Loodan, et hakkas parem:) Mul küll on parem olla ;)

…pidutseda mitu tundi ursula ja genialistide saatel

…kõndida tühjal tänaval, koridoris või olla lihtsalt tühjas toas ning laulda, tantsida, kuulatada…

…unistada helgest tulevikust

…olla armunud

…tunnetada seda, et oled kellelegi kasulik

…sooja vee voolamine läbinisti külmunud sõrmedele

…veeta õhtu koos väga heade sõprade ja sõbrannadega ning naerda kogu südamest

…õnnelik inimene.

Inimene kes, nutab sisemiselt, võib uppuda. Kes rõõmustab sisemiselt, saab Päikese sisse. Ma ei taha uppuda. Ma oskan ujuda. Ma tahaksin rohkem pahane olla… aga see kipub kõik kurbuseks muutuma. Minema kõik see kurbus. Ei taha. Päike…

Tänane õhtu on hindamatu väärtusega..

Mulle näidati mis vahe on inimestel kellega ma suhtlen ja inimesel keda ma Armastan.

Vaid üks lause, mida ütleja ehk ise tähtsaks ei peagi, Tema suust naeruvääristas mu mured…

…ta pole teda niimoodi vaadanud…

Südames on selline tunne, et olen jõudnud elu mõtteni:

Ta tunnetab tõelist väärtust - nii lihtsat, vääramatut ja ausat.

olen õnnelik! ei teagi, millest see tuleb…õhust vist…mõnusast talveilmast. tegelikult olen sellel aastal vaid korra kurbust tundnud… ja see on väga hea näitaja!

kui keegi mul ennast iseloomustada paluks, siis ilmselt ütleksin, et kui miski on roosa, sis olen see mina :P! pooled mu riided on roosad, kõik mu kümme küünt on tume roosad ja just hetk tagasi lehitsesin oma roosat minimärkmikku… küll mul on ikka kallid klassikaaslased…mida kõike nad mulle ära ei soovi:

E:Naerata! hommeon veel hullem!

E:Kui sa tunned end hästi, ära muretse, see läheb mööda…

E:Ära vihasta. Tee tagasi!

T:mälestuseks sulle ma kingin surnud lutika, siis võid teda vaadelda ja ajaviiteks suudelda!

nii tore!!!!!!!

mida ma küll nende soovitustesta teeks!!!

Mul on hea meel, et ma suudan naerda enda üle. Ja naeratada. Selline ma siis olen.  Igavesti jätkub mul tegemist enda pealt õppimisega.. Igav ei hakka vist kunagi.

Ja laulusõnadki sain kirjutatud. Teema sai kuidagi… hmm tuuline? aga tegelt võib täitsa rahule jääda.

Eluhullus ootab ees! Juba ma tulen…tantsides.