Autori helipiisk päevik

Õnneseened kasvavad mu sisemaailma rohelistes metsades.
Padjasamblakuhilad ootavad seal ja puhversamblatutid…
Maa sees elavad muinasjutuvestjad-mullamutid
ja taevasinas, peegeldavad, siniõhujutid.
Roherohelistes soojasamblametsades jooksen ilujanu ees,
tundemeele värvimistest kastetud rõõmkastme sees.

Inimene kes, nutab sisemiselt, võib uppuda. Kes rõõmustab sisemiselt, saab Päikese sisse. Ma ei taha uppuda. Ma oskan ujuda. Ma tahaksin rohkem pahane olla… aga see kipub kõik kurbuseks muutuma. Minema kõik see kurbus. Ei taha. Päike…

Mul on hea meel, et ma suudan naerda enda üle. Ja naeratada. Selline ma siis olen.  Igavesti jätkub mul tegemist enda pealt õppimisega.. Igav ei hakka vist kunagi.

Ja laulusõnadki sain kirjutatud. Teema sai kuidagi… hmm tuuline? aga tegelt võib täitsa rahule jääda.

Eluhullus ootab ees! Juba ma tulen…tantsides.