sest siis tuli Sügis. Energilisena saabus ta kõikjale, muutes kõike. Temagi oli rahulik, kuid sihikindel. Ta tegi palju, suurelt ja enamasti hästi. Sügise rahu võinuks nimetada ka enesekindluseks.
Inimesed ei pannud teda igakord tähele, pidasid paratamatuseks. Suurem osa siiski märkas ja niipea, kui Sügist nägi, sai temast võlutuks. Sellest talle piisas: ta sai tegutseda ja keegi talle hammast ei ihunud. Ja kui mõnikord keegi pidaski vimma, ei hakanud ta sellepärast põdema, küll aga lubas endale hetkelise kulmukortsutuse. Tema mõtles sellest, mis hetkel vajalik, ja kui sellega korras, siis järgmise eesmärgi saavutamiseks vajalikust. Oma enesekindlas rahus jõudis Sügis vähese ajaga ometi kiirustamata palju rohkem teha, kui keegi teine.
Sügis hoidis endale kõik, mis puudutas Sügist. Ta lasi näha seda, mida tahtis või vaja oli, ja enamasti sellega tema huvitava olemise ja autoriteedi tõttu lepiti. Ja kui keegi üritaski lähemale pääseda, siis ei mindud süvakuti, vähemalt mis puutus Sügisesse. Need, kellel see siiski õnnestus(, ja neid oli vähe, veel vähem neid, kes sellest aru said,) mõistsid, et Sügis kogu oma rahus oli tegelikult väga sõltuv tunnetest. Lubamata endale muutuda ebapraktiliseks, täitis Sügis iga minuti, mis talle antud. Ja sellest oli kahju. Jagades inimestele elamusi, jättis Sügis ennast ilma meeletult kaunist kingitusest.