I novellikonkurss

Minu sahtlis on sõda.

Kõike seal leiduvat on tabanud mingi keeris. Rahu on kadunud, käes on kaos.

Rohelised mehikesed võitlevad Dostojevski vaimuga ja peaingel Gabriel jäi tiibapidi tanki alla.

Tohuvabohu!

Igaüks on vaid enese eest väljas.
Kloonide armee murrab oma teed tulevikku läbi Platoni ideede maailma. Maha jäävad purustused, millest võrsuvad muutused.
Minu must lipp lehvib üle lahinguvälja. Temast puuduvad mõned siilud ja voltidel läigib sülg, kuid ta trots ja tulisus aina kasvavad.

Armastus ühineb sõjaromantikas Vihkamisega ja ilu on inetusega üks. Selles segaduses on mingi esteetika.
Artiklid vanadest ajalehtedest on markitandid ja leinavad lesed.
Ja mina, näib, olen vapustatud kroonik.

Kui lahingud ööseks vaibuvad, põletatakse lõkkeks kaotajaid. Vaenutsejad magavad tule ümber segamini. Pole kaht laagrit, kolme ega tosinat; mille areng on lahutanud, liidab common sense ses sõjas ööseks kokku. Sõjas, kus igamees on enda eest, on eraldi laagrid tarbetu luksus.

Kui tuli põlema panna, jooksevad nad pimedusse peitu – lutikad, prussakad, tarakanid, nagu neid ei oleks, aga ometi on see ainult illusioon. Praod paneelides ja põrandas määravad palju enam kui tapeet – tapeet ainult katab – aga paneelid hoiavad üleval kogu pealisehitust – päikeselisi hommikuid, sinise armatuuriga laelampi või keeruka mustriga vaipa esikus – ja nendes pragudes nad end varjavadki, et esimesel võimalusel hääletult välja söösta. Muidugi me magame oma voodites puhaste linade vahel, aga olles kord neid näinud, teame oma elu lõpuni, et nad võivad seal olemas olla.
Seal kusagil meie fantasmagoorilisse elusse tunginud reaalsusepragudes. Vahel on, et me ei tunnegi neid ära, et nimetame nad mäluks, mööduvuseks, meeleheiteks või kurbuseks – aga ükskõik kuidas pragusid katta, jäävad need ikkagi pragudeks.

Sms
Igavikku,
Põrgusse,
Südamesse…

Tõõt-tõõt tõõt-tõõt. Laual helises telefon. Marili tõstis pea ja vaatas mobiili. Kes saadab talle õhtul kell üheksa sõnumi? Mõni sõber? Äkki keegi küsib koduseid töid? Mõni vana tuttav ehk? Kõik need mõtted läbisid hetkel ta pead.
” Mattias on ju Soomes suusatamas. Tema ei saa mulle sõnumit saata nagu tavaliselt.”
Juba sirutab ta käe telefoni järele. Vajutab ava ja tärn. Veelkord ava. Seekord ava sõnum juba.
“Hmm.. Võõras number, mis värk on?”
Sms: ” Tead, sa oled ikka kuradima ilus küll. Vihjeks, kes ma olen- sinu koolist üks poiss.” 20:52 22.12 2004
“ Mida asja!?”
Esialgu ajab sõnum Marilit naerma, mõni sõber teeb nalja. Seda numbrit teavad ju vaid vähesed. Ta oli suvel ostnud endale zen-kõnekaardi, nagu enamus tema kodukandi sõpru, et nendega piiramatul tasuta rääkida. Ta ei kasutanud seda aktiivselt juba mitu kuud, kuid see oli tema vanas nokia 5110 telefonis. Marili luges sõnumit mitu korda. Äkitselt jooksis ta teisele korrusele oma isa ja venna juurde.

Yeah! Yeah! Yeah! laulis Usher klubi helisüsteemi suurtest kõlaritest. Ma toetusin mugavalt diivani seljatoele ja võtsin viskiklaasist järjekordse lonksu. Coca-Colat. Autoga olles olen ma alati sundkarsklane ja sõber oli mind justnimelt autoga tulla palunud. Lasin pilgu laisalt üle saali – eelmisest ruumi skänneerimisest oli möödas juba mitu minutit. Vahepealse ajaga polnud aga midagi muutunud. Rahvast polnud märgatavalt juurde tulnud, tantsuoskusi samuti mitte. Ühtegi tuttavat kuju või nägu ma selles varajases reedeõhtuses õõtsuvas inimsummas ei märganud. Seda üllatavam oli kolmene seltskond, kes mulle lehvitas ja midagi tervituse-laadset hõikas. „Kas ma tunnen neid?“ käis mõte peast läbi. „Ju siis,“ pidin tõdema kui nende tegevus kordus. Viisakusest tõstsin klaasi ja tervitasin neid kerge peanoogutuse ja käeviipega. Ega see tükki küljest võta, lehvita siis ununenud tuttavatele või niisama rõõmsale seltskonnale. Isegi purjus peaga võhivõõraid inimesi tervitanud, muust rääkimata.

Kuigi väljas oli tavapäraselt pime, teadsin ma, et see öö ei ole nagu eile. Kogu mu keha põles nagu heleda leegiga. Silmis kumas sära, süda oli imelikult soe. Tekkis kõhe tunne, justkui midagi oleks juhtumas. Ma ei suutnud tajuda, millega oli tegu. Ehk väsimus?
See õhtu oli nii vaikne, panin küünla põlema ja suundusin sängi juurde. Voodil lebas kaisukaru, ta oli öises kuuvalguses imeilus. Ta silmad hurmasid mind, tekkis tohutu tahtmine tunda mõmmi pehmust ja soojust. Punane lint ümber tema kaela näis mulle nii erilisena.
Nõnda me olime seal koos karuga, lugesime läbi akna säravaid tähti. Mõtetes olin oma igaõhtusel madallennul, kuniks… Äkki langes täht. Ma polnud seda rõõmu juba ammu kohanud. Sattusin segadusse, kõik oli liiga ootamatu. Ma ei leidnud õiget soovi, mida langevale taevakehale esitada. Ma olin erutatud, sest juba päevade lugeminegi eelmisest korrast, kui kohtasin tähte, mis hilisõhtul langes vaid minule, oli sassi läinud. Pikkamisi teadsin, et vajan klaasikilde, just neid värvilisi, mis mulle vajaliku õnne tooksid. Mu soov oli mõtteis mõlkumas ning mina uninunud kui kaunitar.

Põlev leek pakub mu silmadele pimestavat valgust. Tulekumasse varjan täna oma näo. Loojuv päike peidab endas minu varju. Olen söetükike valgel lumel: tahmane ja määriv. Ma jätan endast templi ja kaon jäljetult. Läbi punase laterna on kuulda minu hüvastijätu vilinat. Ma matan enda pea unne, mu keha kattub helvestega. Kuid Sina tunned teed, kust mind leida, sest Sa tead, et mulle meeldib inglisillale jätta maha tardunud pilku… Ma olen kinni korgitud akvaariumisse, sinna, kust mind iialgi ei leita.
Minu jäätunud pisarad ei murra Su hinge, elu on Sind kasvatanud jäigaks, aga Su süda on aurav. Ainult Sina kuumutad mu hinge. Oskad valada tina kullaks.
Mulle meeldib piiluda Sind läbi päevalille, Su täiuslikkus muudab mind kellekski teiseks. Pikne ei paugu mu meeltes. Ma ei saa enam haiget, mind kaitseb rist mu rinnal.

… kui kaoks mu õnn ja kuldne värv… Kui ma ei näeks oma peegelpilti enam tiigil… kui ma ei tõuseks idast ega loojuks läände? Kas olete mõelnud, mis saaks siis, kui mind äkki ei oleks?
Te teate, et ma olen teie kõigi päikene - see, kes kõik teie päevad värvikaks muudab. Olen päikesekiir, kelleta valgust te ei näeks. Mina olen teie päike olnud juba kaua aega, te ei oskaks minuta. Ma olen sära teie sees, olen kõla teie ees. Ma olen teil olemas, alati on mind võtta, alati ma aitan, alati oskan muuta heaks tuju.
Olen päike, kellel hing. Olen kiir, kellel varjud. Paistan teie peale oma täies hiilguses, olen ilus ja ainulaadne. Ma olen see, kes paneb teid naeratama. Ma olen see, kes toob lohud te põskedele… Paremal juhul suudan viia ka kõik teie mured…
Suvel lisan märkamatult teie kehale pruunika jume, mis teid naturaalselt kauniks muudab. Mina olen see naerev päikeselaps, kelle pärast kõige pisemad neid sootuid “Teletupse” vaatavad. Ma olen teie naer, kus pisar võib end peita, kuid olen see, kel veel palju võita.

Ma olen tasa ja kuulan Sinu seest tulevat vaikust. Seda näitad Sa endas varjatud kujul. Ma trotsin Su üksikuid sõnu. Vaatan merele ning kuulen, kuidas lained laksuvad vastu kaid. Nii mööduvad mu õhtud, tasakesi. Veedan neid otsides enda seest Sinu õnne, mida on minus palju, sest meil on kõik ühine.
Võimatu on olumatuks muuta ilusaid mälestusi, nad tulevad tagasi koos pisaratega, unustada ei saa olnud aega. Ma ei tahagi minevikku oma mõtetest kustutada, tahan kanda Sind alati kaasas, sest siis oled mu läheduses ja valvsa silma all. Oled minuga, igavesti.
Ma sain tänu Sinule aru, kui väärtuslik on elu. Sa näitasid mulle kõike, jään Sulle tänuvõlglaseks. Kuid keegi pidi minu kui Päikese Maa peale tooma. Sina tegid seda oma oleku ja olemusega. Ma olen Su järglane, oled mulle eeskujuks ja mina Sinu fänn. Ja ära iialgi arva, et ma tahan olla Sinuga kaastundest või silmakirjalikkusest, sest iga päevaga igatsen Sind aina rohkem. Ei saa kunagi arvata, et kõik läheb meie soovide mööda, palju on juhtunud ja olukord on diferentseerunud. Midagi ei saa jätta saatuse keerdkäikudesse, tuleb tegutseda ise ja enesekindlalt.

„Siis järjekorras seistes hardalt
ka iga viimane kord esimeseks saab“
Sõpruse puiestee, „Kauge tähe valgus“

Sadas vihma ja lõi äikest ja üks sõdur vähkres tolmus. Maapind imas vee kiiresti, jättes tolmu kuivaks ja enda ainukeseks jäljeks silmalauge läbistava eredusega välgulöögid ja õudusunenäod.
Sõduri nimi oli Mutabor ja ta koges mõlemaid. Ta põikles unes välgulöökide eest, mis teda aina jahtides taga ajasid. Õnneks nägi ta nende varje, mis ilmusid sinna, kuhu nad järgmisena lüüa kavatsesid, aga välgulöögid oli kiired (kas saab välgul olla varje?) ja neil ei olnud ju varje, ja nad lõid ja lõid ja lõid, kuni ta ei osanud ega jõudnud enam põigelda ja keset selga pihta sai.
Mutabor ärkas. Tema selg oli läbimärg, mille põhuseks oli küll pigem vihm kui halvad unenäod, aga ta tundis ennast ebamugavalt. Ta lausus ühe lühikese palve, tõusis püsti, ringutas ja üritas meenutada, mida kuradit ta siin teeb. Pea valutas ja Mutabor üritas oma loogikariismeid kokku koguda. See oli raske. Informatsiooniräbalad ulpisid laisalt peas nagu prügi jões, mida ometi on põrgulikult raske kätte saada. Ainuke mõte, mida ta kinni suutis püüda, oli „madu“ – ja ei midagi enamat. Ta oleks nagu purjus olnud, ent oli ometi tema viimane nädal ja ta ei tohtinud ju ometi juua. Praegu on ju ometi tema paastuaeg, enne seda kui ta saab…. kelleks? Ta oli seda teadnud, aga praegu ei tulnud see talle meelde. See oli olnud väga oluline, väga tähtis, aga praegu teadis ta vaid uduselt ja ähmaselt, kes või mis ta oli ja seegi oli kahtlane, nii kahtlane.

Preisimaal 1915
Varsti saab tollest juba aasta, mil kodunt lahkusin (ja ühtlasi ka aasta suure ilmasõja algusest). Mäletan veel viimast õhtut pere seltsis: ilus laupäevaõhtu, heinamaadel rõkkavad ritsikad, Miina saunast õhetavad põsed. Õeke, armas, oli ajanud mulle pika heinakõrre otsa ilusaid priskeid metsmaasikaid, pakkus neid mulle, ise rääkis häbelikult: näljakustutuseks teele. Nooremad vennad, kes muidu hetkekski ulakuste tegemist ja väljamõtlemist ei lõpetanud, kõndisid nüüd ringi noruspäi: osalt sellepärast, et lahkumas oli lõbus seltsiline ning hea õpetaja koolitükkides, milledega Augustil ja Märdil kuigi sõbralikku läbisaamist ei olnud; teisalt jälle jagati ema-isa suurt muret ning salajast kartust, et ehk enam kunagi ei… Oli ju suur sõda Euroopas lahti läinud ja mina ühes paljude seltsilistega ootasin rindemehe saatust. Vanem vend Juhan hoidis tol õhtul rohkem kui muidu minu seltsi. Kallis vend! Noorpõlve armsaim seltsiline, rahulik ja arukas, võttis igate pidi isa järgi, kes temast talule uut peremeest kasvatas. Igatsen teda, vahest rohkemgi kui armast isa ja ema. Aga nukker hakkas emakest vaadates, kuidas ta seal suurrätiga nina pühkis ja mu seljakoti kallal askeldas. Isa kinkis uhke taskunoa, mida poisipõlves Raua Eedi poes klaasvitriini all imetlemas sai käidud. Oli kuidagi eriline tunne, uhke ja samas ka kurb. [—-]