I esseekonkurss

Ehinal ihalen oma iseene. Vaatan endast välja kuid mõttesilmaklapid mu mõistust katavad – vaid minulikku ilma mõistan sest see on ainus silmuv. Kuid mõtteruum mis minus ilmuv nii mõnda sisaldab … Kord ajamõttevoogudes voolates komistasin kuldsetel kuuekümnendatel ja leidsin nad ainekad olevat ning nõnda täärasin taibutubadesse tavateadmisi. Ajaloolist ajaolu sõjalikus seebivahus. Hajuti haaratud luhtavat luulet. Ajuti proosalist paeluvat – argised asjatud avastused kuid kohati nii eredad ja erilised … Kuid keegi tuli mudeldama minu mõtteilma ja mõistmistervikusse mõttemõrad lõi – mu ilmapinnal mõttekillud maha laotusid ja kange teabehape mu hinge haavad sõi. Nii kuuekümnendad mu olust kaotusid. Järele jäid vaid mõttekillud …

Riimitud värss on laevasõit jõgepidi, vabavärss meritsi … Eestimaine luulelaev laineid lõikas kirjandusemerel sest algajalgi kirjanikul luulehammas oli verel et luua vabavärsilist. Nii riiulid said katteks kauni kihi kogumikke kassetid millel nimeks. Ehk mõni pani imeks kuis kuuekümnelises luules said puhuvaimaks uued tuuled mis luulelaeva kandsid kaugele sotsrealismi proosalisest kaldast. Ei leidunud ehk kedagi kes mallanuks veel oodata mil ideoloog looks olevaks kirjailma vaba sest teadagi see kirjailm ju tuli ise vabastada sest omanäose loomislõõm on kirjaniku suurim rõõm – et kaotuks külma võõrapärasuse kõõm mis mõttejuukselisse segunud. Ja riimiskeem mis lagunud loob ainest paljumõttelisel ja olu luuletajal omavõttelisel sest nõnda võimalusi miljoneid on luua mõttemõlgutusi luulesalmi puua. Nii astutud said suured jalajäljed eesti kirjandusepinnal tulevlike luulehinnal kel mõtet miskit salmi segada ehk enam eal ei leidu. Või ehk vaid tundub nii … Ometi lähevad hommegi pärlipüüdjad sinilillasse sügavikku otsima Suurt Pärli.

Kumb oli enne, kas looming või looja? Või mõte või inimene? Ilmselt inimene kui looja. Samas tekkib küsimus, kas võib välja tuua mingi esmalooja, kellelt kogu looming on või mingi punkti, kus loomeprotsess päädub oma lõpetatuses. Ilmselget, esmasilmingul adutavat vastust oleks antud juhul ennatlik anda.

Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala vaim hõljus vete kohal. Ja Jumal ütles: “Saagu valgus!” Ja valgus sai. Jumalik esmane looja loomaks kuuendal päeval ka inimese, kes oma sapiens-sapienslikkuses tarkuse ja mõttepärasuse etaloniks. Vähemalt inimestele endile. Mis sest, et nüüdseks Jumal ammu surnud on. Kuigi nagu Zarathustra pidi nentima kõik vanurid veel metsas teagi seda uudseimat uudist, mis juba vanamoeliseks muutunud. Kuid jutt käib Jumala surmast ning surm objektiveerub elult. Järelikult omistab ka üliinimusklik Jumalale olemise, sest nõnda paljud teinud. Siis kui midagi puudu jäänud - Aristotelesel kõige liikuva alge või Descartesil vahend päästmaks temapärast inimmõtteruumi solipsismist. Ad hoc? Alati peab olema keegi algne, sest miski ei saa tekkida eimiskist. Kuid see algupärane looja viibib meiega kaudselt mõtete metalisuses, alalises korduvjärgnevuses. Alates mõtte tekkimisest ja selle jäädvustumisest on igas loodus midagi varasemast. Ja igas hilisemas on algupärane looja.

Hea lugeja, ma ei kavatse üldse kiruda ajakirja “Looming” või süüdistada seda kahepalgelisuses. Ma soovin kirjutada loomingust, rõhutatult väikese tähega. Kuigi looming on Suur Asi, ei pea ma vajalikuks seda üleidealiseerida või –müstifitseerida, rõhutades selle austusväärsust Suure Algustähega.

Esmalt pean hakkama oma sõnu sööma ning tunnistama, et looming ei ole asi. See on hoopiski midagi ebamäärast, mida on üsna keeruline täielikult hõlmata. Paljud asjad näivad olevat looming lihtsalt sellepärast, et nad on vormistatud esseeks, lavastuseks, maaliks või viiulikontserdiks. Samas võib loomingut leida seal, kus seda tavapäraselt eriti ei otsita, näiteks statistilises analüüsis või psühholoogilises eksperimendis.

Mõtlesin sellele, kas loominguks võib lugeda linnulaulu või kahe vana sõbra sundimatud vestlust saunalaval. Kas looming on kõik see, mis on loodud?

“… kunst on piiritu, ta tunneb ähmaselt, kui kaugel on ta eesmärgist, ning samal ajal kui teised on temast võib-olla vaimustuses, on ta kurb, et ei suuda veel jõuda selleni, kuhu talle suur geenius ainult nagu kauge päike teed näitab…” Ludwig van Beethoven

Mõtlesin, et alustaks oma esseed sellise lausega. Mainitud tsitaat seletaks ehk kunsti piiritust, seda nii aja kui suuna kohapealt. Kunst on lõputu, mille ‘kaugust’ määrab vaid aeg. Kunst on surematu, jälg kunstist jääb alati elama, nagu elavad ka meie endi kujutelmad ja illusioonid meie sees… Miski siin maailmas ju ei kao, vaid muundub ühest olekust teise…
…aga teemaks loomingulisus, kunst. Ilmselt võiks nimetada pea igat loominguliiki kunstiks. Öeldakse ju “kunstiinimene”, samas ka “vaimuinimene”… ja näiteks muusika puhul – klaverikunstnik. Ehk võib mõnes mõttes kõik olla kunst, looming, olgu selleks luule, kirjandus, muusika või mõni muu kunstiliik…

Kõike, mida inimene ehitanud on, saab ta ka hävitada. See on kui grammatiline, pöördvõrdeline valem vastandiks standartsele a+b=c. Linnad mida me püstitame või vaimsest kujutlusvõimest täide reaalsusesse lülitatud kunstiks nimetatud teosed: vahel näib, et me ei pea neid isegi tahtlikult ning teadlikult hävitama ning maamuna pealt minema pühkima - pahatihti peame endile tagantjärele tõdema, et tee Põrgusse on sillutatud heade kavatsustega.
Looja ning tema õiguse üle oma loodut hävitada on vaieldud juba aastatuhandeid, kuid just praegusel ajahetkel leiab debatt uusi mõõtmeid. Sajandeid tagasi oli ainus looja Looja, kes ähvardas meid lõpliku üleujutusega ning puhastustulega, et nurjunud katset, meid, inimesi, oma silme alt minema pühkida. Kirjatargad ning teoloogid olid selles punktis ühel nõul, ning pooldasid isegi Loojat omaks võttes endi hävitamist.

On kirjanikud ning on inimesed, kes kirjutavad. Need, kes kirjutavad selle kõige tavapärasemas mõistes, teevad seda olude sunnil - näiteks ametliku kirja koostamisel või politseis mingi sündmuse pealtnägemisega kaasneva tunnistuse kirjutamisel. Ülejäänud, kelle töödest saavad ei õpikud ega ka uurimistööd, mille mõlemad tüübid käivad tavakirjutamise alla, vaid ilukirjandus, on kirjanikud.
Kuigi kirjanik olla ei tähenda tasuvat ametit vallata, on see siiski midagi ülevat ning üllast: iga ajastu kirjanikud on rahvastiku ning olustiku peeglid, mõned kõverad ning vildakamad, kuid see ei tähenda veel omakorda, et need olukorra tõelisust moonutaksid, vaid tihtipeale on tulemus veelgi parem. Isegi nemad, kes kipuvad oma mõtete siseilmast pajatama, nii sürreaalsed kui need ka välja ei kukuks, on mõjutatud oludest endi ümber ning sellega kaasnevatest muutustest iseloomus.

Aeg on liigestest jälle üsna lahti, lonkab iga seierit; üha enam inimesi ärkab hommikuti painava kuklatundega, et midagi on toimumas. Raadiod sellest veel ei räägi, teevad lihtsalt müra, et inimesi rahustada; televisioon tuleb massiparanoiadele poolele teele vastu, pakub konspiratsioone ja vihjeid, mis inimesi aga tegelikkusest eksitavad. Kõik tajuvad, et midagi toimub, kuigi vahendid vastupidises veenmiseks on võimsad. Elektris ei saa eksida. Üha rohkem inimesi, sümptomaatiliselt võigas hulk inimesi tajuvad seda instinktiivselt. Nad hakkavad kokku hoidma, nad hakkavad millegi vastu võitlema, kobades oma teadmatuses ja informeerimatuses; üha enam uusi algatusi, üha ühiskonnakriitilisemad avaldused, jõud on, aga sihti ei ole. Midagi on valesti, miski kisub inimkonda hävingusse, aga veel ei teata, mis see on.

Kunst kunsti pärast on ainus tõeline kunst

Herman Hesse on oma meisterlikus kultusteoses „Stepihunt” öelnud, et kunsti on võimalik mõista vääriti. Et üldse saaks midagi vääriti mõista, liiatigi abstraktset nähtust, on vaja selle nähtuse reaalset ja üheselt mõistetavat määratlust. Kirjandus, nagu loominguline kunst ikka, on alati väga mitmeti tõlgendatav. Kes võiks öelda, et sina mõistad vääriti ja et just mina õigesti mõistan?! On selleks autoriteet, kes on kogunud piisava hulga järgijaid ja nõnda vorminud oma ideoloogiast (mis on alati individuaalne ja seega ka vaieldav) absoluudi antud taustsüsteemis – olgu selleks siis ühiskond, koolkond või haridusasutus? See võib kõlada klišeena ja kindlasti ka on seda, aga arvamusi on sama palju kui on inimesi. Tihti ei loe mitte teadmiste hulk, vaid see, kuidas neid esitatakse. Oskusliku demagoogiaga saab värvikama spektriga indiviid pea alati oma arvamuse peale suruda vähem karismaatilis(te)le indiviidi(de)le.

Kirjutamine on taevas.
Miks kirjanikud kirjutavad?
Sest taevast ei ole, ei siin,
ega seal. On vaid kurbus.
On vaid vale. Ja kuskil
sügavas mures on ka ehedat
lootust, mis on vahel kui
suvehommikune kaste.

Kristlik jumal Jehoova lõi maailma sõnaga. Inimene hävitab maailma Jumala sõnaga. Aga ka inimene on loonud ja võib luua maailma, luues ta maailma sisse.
Sõnaga ehitatakse liivalosse ja kivikindlusi, kurbusekodusid ja meeleheitekantse. Ning asutakse sinna ka elama. Õndsad elavad oma maailmas surmani ja „pärisilm” on vaid koht, kus nad külas käivad – pood sisseostude tarbeks.
„Sada põhjust on, miks kirjanikud kirjutavad. Üks põhjus on aga ühine: nii prosaistid kui luuletajad vajavad alternatiivset maailma.” – nii kõneles läbi sõna Scott Fitzgerald.

Laps sodib kriitidega asfalti. Postmodernism. Tantsukingad vedelevad vaibal. Keegi teeb pilti. Üks teine püüab kokku sobitada Goethet ja luuletajat x. Geniaalsus. Loomingulisus. Kunst. Vabadus. Vabadus. Vabadus.
Elame ajal, mil kõik on kunstnikud. Kasvõi elukunstnikud. Ei ole piire ega raame. Idee on see, mis loeb. Pilt on idülliline. Karjased mängivad vilepilli ilusal aasal, mis kubiseb muusadest. Ometi ei jaluta sel aasal ei Picasso ega Hemingway. Miks?
Veidi eemalt vaadates paistab see aas tõesti pigem kui rannaliiv koos karja inimestega, kes sinna midagi joonistavad. Ükskõik mida, peaasi et suudavad loodule kiiresti ringi ümber tõmmata ja nime alla kirjutada. Siis tuleb aga tuul või veidi suurem laine ja liiv on samasugune kui enne.
Mõte, et tee inspiratsioonist, ideest kunstini, on kui hüpe, mis teostamiseks vajab vaid veidi tahtejõudu, on tänapäeva inimesele omasem, kui inspiratsiooni tekkimise vaikne ootamine. Oleme sündinud ajastul, kus kõigest kõige olulisem on eneseteostus. Sellele mõeldes kardame sünnipäevi, otsime endale pidevalt väljundeid, muutume töönarkomaanideks, kaotame tasakaalu. Ning ka loomeinimesed on samasugused. Kuid kas siis üksi sellest, tahtest, ei piisagi?