I esseekonkurss

Ma tean seda tollest õhtust, kui põlenud maja juures käisime. See juhtus umbes kolme aasta eest kevadel, kuid siiani ei suuda ma seda tunnet unustada. Linnud viljapõldude kohal kandsid endas piiritut igatsust ja ometi olid nad vabad! Siis mõistsin, et ka mina pean saama niisama vabaks.

Ma tahtsin luua uut maailma. Ma igatsesin midagi, mida tegelikult olemas pole. Kandsin oma peas mõtet ühte tervikusse koondunud headusest, vabadusest, intellektuaalsusest ja loovusest. See tervik pidanuks olema ideaalne inimene ja taolistest inimestest moodustuma ideaalne ühiskond – anarhistlik ühiskond. Oi kui palju öid olin ma üleval ja unistasin oma ideaalsest maailmast. Kui palju mõtlesin ma sellele, kuidas see teooria saaks rakendatud päris elus. Alati jäi miskit siiski puudu, kuid ma ei kaotanud lootust. Uskusin sellesse. See oli mu salarelv, mis hoidis mind rahulolevana ka siis kui kõik näis lausa lootusetuna. Ma mõtlesin anarhismile ja ammutasin sellest ämbrite viisi meelekindlust. Varjusin selle taha, uskusin lausa pimesi.

Valge käejalg mustal laternapostil. Kas see on kunst? Mis muudab kunsti kunstiks? Kui remondimees oma määrdunud kätt vastu esimest ettejuhtuvat lampi puhastas, siis kunstiks me seda ei nimeta. Kui aga loomepiinades ja alkoholiuimas vaevlev postmodernistlik-neoavangardne kubist oma käe vastu öist jahedat laternaposti surub, omandab see äkitselt igavikulised mõõtmed, metalltoru muutub surematuks teoseks, mis väljendab kunstniku arvamust maailma suhtes, meie kõigi reaalsus on justkui tuhmuv käejälg maailma külmal mustal metallil (Pariisi kunstikriitikud lisavad sinna hulka kindlasti ka elemente varajasest abstraktsionismist ning Gris’ vääritimõistmisest). Tegelikult on ikkagi tegu lihtsalt valge värviga, mille käelaba on surunud vastu sedasama õnnetut metallposti, mis ei tea kunstist või enesest suurt midagi.