Süldikausi lehkav ollus
Tõprakarja aumees
Maailma ülim lollus
Sina elad selle sees!
Värdjas lelu
Loll kui laud
Massi melu
Sinu laul
Süldikausi lehkav ollus
Tõprakarja aumees
Maailma ülim lollus
Sina elad selle sees!
Värdjas lelu
Loll kui laud
Massi melu
Sinu laul
Kuhugi lendavad laevad ja kaugele lendame meie
Mustad linnulombid läevad ja voolavad üles
Ei näe, ei tunne, need oleme meie
Miski eksib me sees ja mina su süles
Sa haarad mu käe ja silmi neelad
Huultele sosistan need sõnad
Ei hooli, ei karda, vaid elame
Ära vaata alla, mind võta!
meie varjudes kasvavad
mustade varjudega roosid
meie karjetes varjavad
end pangaröövlite noosid
meie suudluse taha
end peitnud on arooniapõõsad
meie sileda naha
hoiavad kallid ihupiimad rõõsad
sära meie silmades
loob üks igaõhtune porgand
tervist lörts-vihmastes ilmades
toob suzuki vitara grand
“Kingi mulle vaid üksainus suudlus.”
“Ma ei saa.” sosistas naine.
Mees vaatas naist lummatult. Ta ei olnud solvunud, vaid haaratud tema üllameelsusest.
“Palun. Sa oled muidu piinades oma elu lõpuni.”
“Ei. Oma elu lõpuni ma kahetseks seda.”
“See on õige…” sosistas mees, “See on su tahtmine.”
“Ei ole… Ma ei suuda.”
“Sa tahad, seda on su silmadest näha.” Mees haaras naisest kinni. Ta jälgis ta silmi, mis olid kartlikud kui hiirel.
“Ei… Ma palun sind. Ma olen nõrk praegu. Palun, ära tee seda.”
Mees laskis naisest lahti.
Ingel istub oksal ja kõigutab jalgu. Tema juurde ronib Saatan, sosistades: “Sa armastad mind!”
Ingel vaatab Saatanale otsa ja lausub õrna häälega: “Kuidas ma saan sind armastada? Sa ei tea, mis see ongi.”
“Vaat kes seal tuleb.” ütles noormees endast palju aastaid vanemale mehele. Nad istusid väikese puust majakese ees pingil. Vanamees kandis musta kaabut ja keepi. Ta popsutas rahulolevalt piipu ja nautis päikesepaistet, värsket õhku ja kogu ülejäänud elu. Noormees istus jalg üle põlve ja kuulas vanamehe õpetussõnu. Mööda tolmust teed tuli küla poole üksik rändur. Mehed astusid talle päevinäinud ja lagunenud külaväravasse vastu.
“Tere kaunist päeva rändur.” lausus vanamees läbi habeme. “Tere kaunist päeva Teilegi auväärt härra. Kas tohib paluda kopsikutäie vett, kasvõi lonksugi?” küsis rändur vaevaliselt.
Rändur oli küürus ja lonkas. Ta toetus paksule tammepuust kepile, üle selja oli tal kulunud ja aukus kasukas, jalas lõhkised ning kulunud püksid, jalavarjudeks ei midagi muud kui vanad ja katkised sandaalid. Tema juuksed oli pikad ja rasvased, nägu sisse vajunud ja silmad hallid.
Elu on üks suur näitemäng. Me ei ole tegelikult need, keda me mängime oma elus. Oleme tõesti emad, isad, lapsed, onud, kurjad ristiemad, kuid me ei ole need tegelikkuses, vaid selles suures mängus. Tahame olla keegi teine ja kogu aeg on vaja olla keegi muu ja võidelda mingi muu eksistentsi pärast, kui selle, mis meile tegelikult oluline on. Tahame lapsi, sest meile on maast madalast öeldud, et me peame oma sugu edasi kandma ja järglasi saama. Seega ei ole see meie enda tahtmine, vaid pealesurutud instinkt. On rumalaid, kes ei saa sellest aru, et tegelikkuses antakse neil valida kas elu või järgmine põlvkond. On tarku, kes teevad kõike omal ajal. Kumbad on siis eelistatud? Targad oma tarkuses või lollid oma õndsas rumaluses. Need naised, kes saavad varakult lapse, muutuvad lollimaks või küüniliseks. Nende elu jääb elamata ja nad klammerdavad mehe enda külge. Kuid mehed tahavad vabadust ja elu nautida kuni nende rumalusest tingitud elu hakkab neile korda minema ja esimest korda üle tüki aja avastasid nad leidvat endal aju. Siis on nad juba neljakümne aastased ja kleepuvad noorte tüdrukute külge. Aga pole mõtet ju noorust raisata. Kohe lapsi tegema koju ja mulle naiseks! Mis sest et meestel endil selline luksus juba ammu korda saadud ja teised ei tohi loomulikult isastega võrdsel tasemel olla.
Selline sume on see udu, pehme ja hall,
natuke nukker on süda - pisut hell,
midagi tungib hinge ja seab endale pesa…
Muusika mängib, miski liigutab tasa…
Ilus melanhoolia on ootus ja harmoonia,
kerge pitsitus kurgus, mõtete painaja;
siin on ilus muusika, kõik on justkui uus…
uus ja rauge, ilus, ilus…
Ma kardan, et jään sinust ilma.
Ma ei taha seda.
Ma ei taha olla see sama üksikult uitav hunt, kes ei leia oma õiget asukohta.
Ma armastan sind, sa tead seda.
Siiski ei anna sa endast märku, ei mingisugust, ei ainsatki telefonikõne.
Isegi minu meilbox seisab tühjana. (Ainult rämpskiri kopitab juba mitmendat päeva.)
Ma hakkasin meenutama iga viimastki koos oldud hetke.
Mälestused - need on ainsad millele ma veel toetun.
Mäletan, kui kohtasin sind esimest korda.
Siis mulle ei lugenud, kas olid minu oma või ei…
kuid ajapikku olen õppinud sind armastama kui mees…
armastama ja usaldama kui sõpra, rohkem kui sõpra - mõttekaaslast.
Kuigi viimasel ajal on meie mõtetevahetus olnud veidi napivõitu.
Aga mis sest - võib-olla on see aeg otsas.
Ma ei taha, et me tülitseks ühe teetassi või kahvli pärast.
Nii tihti kõnnin nüüd vihmasajus , vaatan neid pisikesi kristallseid piisku ja mõtlen alatihti , millest nad koosnevad , armastusest ? Õnnest ? Pisaratest ?
Nii palju pisikesi ja sätendevaid piisku . Tihti suunduvad nad südamesse , tekitavad sellist kurva ja kõleda tunde . Nad viivad tihti algusesse , viivad sinna , kust algas kõik see maailm , kõik see kurbus ja valu , kuid samas armastus ja õnn .
Tihti toovad nad tagasi hetki , kui olin õnnelik . Veel tihemini toovad nad aga tagasi mälestusi minu pisaratest . Soolasest veest mis tuli südamest , suundudes silmadesse , näole ja sealt edasi laia maailma . Kattes selle paradiisi imeppisikese , peaaegu olematu ruumalaga maatükikese .
Ei ole ju vaja haiget teha , ei ole ju vaja petta ja salatseda . . Me saame olla ka need , kellele kõik saavad toetuda , kellest kõik unistavad . Saame ju olla keegi , kellele saavad need parimad toetuda.
Täna võiks olla see päev, mil kõik muutub. Mina muutun!…kuid ei, kõik on vanaviisi, täpselt nii nagu oli eile ja nagu oli üleeile - hommik on paljutõotav, kuid õhtuks on jõud otsas! palju kordi olen lubanud endale, et hakkan elama…kuid lubadused on jäänud vaid lubadusteks. nõrkus võttab võimust. jah, ma olen nõrk. nõrgem veel kui kevadine jää—-ma olen murdumas, kuid see pisike lootus hoiab mind veel hingamas. hoolimata kõigest, loodan ma veel.
Räägitakse, et välineilu pole üldse mitte tähtis, loeb vaid mis sul sees on. Paljud seda, aga tegelikult usuvad?!?…kas see ple mitte tühipaljas mull? Arvan, et inimene vajab iluks tasakaalu, mille moodustavad sisemine- ja välineilu. kui inimene pole rahul oma väljanägemisega, siis ei tunne ta end ka kindlana. … enesehinnang on nulli lähedane ning see muudab inimese vähem atraktiivseks.