Teosed autorilt siim

kriiska rütmi
peksa bassi
tapa mõtet
sõlmi sassi
põimi kokku
segamini,
kiiremini,
paremini,
tõmba ninna, hinga sisse
tõrvavärvi kopsudesse,
vaata otsa, heida silma
piilu veel ja laula kaasa
emotsiooni kuuma - külma
astu ligi, võta kaasa
koju vii ja läbi tõmba
hingetuks ja pildituks
seisma süda, veri seisma
ja siis tööle,
püsti seisma,
veel ja veel ja uuesti,
veel ja veel ja uuesti,
kordussaade sinu elust.
Ava silmad, astu vaikselt,
tänavatelt otsi kaitset,
mine koju, süüta tuled,
ootan, millal jälle tuled.

Mägede taga on paksud metsad,
Metsades linde ja loomi,
Sügisel laaned kõik kullakarva
Päikeseloojangu tooni.
Aga mis kuradi tähtsust sel on?
See ei tekita emotsiooni!!!
Istun ja pahuralt rasvakriidiga
Kriibin õliseid jooni.
Paberi servast serva vean triipe
Edasi
Tagasi
Üles
Ja alla
Süüdistan kasvatust, ühiskonda,
Üldist rikutust,
Vähest tegevust…
Puhun enda ümber mulli
Räpasest seebiveest,
Teisi sinna sisse ei lase
Ja teistel ei lähe ka eest.
Ütlen, et olengi selline veider
Uudne generatsioon,
Masendav kindla sihtgrupi toode,
Teatava nišši ühine loode
Sõltuv-näljane inimkaan.

1.
Mattiasel ei olnud voodit. Madrats elutoa põrandal asendas sängi. Kuigi tuba oli korteri ainuke ruum peale köögi ning vannitoa ja täitis tehniliselt ka magamis- , külalis- ja söögitoa üleasndeid, jäi ta Mattiase silmis siiski elutoaks. Põhiliselt seetõttu, et aknast vasakut kätt seisis aeganäinud diivan ning paremal lõpmata näotu, aastakümnete jooksul eeldatavasti tumepruunist kollakasbeežiks pleekinud ning ehedalt nõukogudelik sektsioonkapp. Nii tukkuv diivan kui koletis-sektsioon kuuluvad teadupärast aga iga korraliku postsovietliku inimese alateadvuslikku ettekujutusse elutoast. Eriti veel paneelmaja omast. Järelikult pole vähimatki panna imeks faktis, et Mattias tuba, vaatamata tema multifunktsionaalsusele, siiski elutoaks nimetas.

Keset tuba oli endale koha leidnud just seesama eelnimetatud madrats, mis täitis noormehe sängi kohuseid. Kui enamus mööbliesemeid või sisustuselemente ei saa mitte kunagi kelkida värvika mineviku ja laia maailmapildiga, siis erinevalt tavalisest mööblist oli Mattiase madrats rännanud koos peremehega vapralt ühest kohast teise. Temal oli ööbitud erinevates korterites, koolides ja koridorides, vabas looduses ja linnatänavatel. Peale kõiksugu huviatavate kohtade oli madrats kokku puutunud ka erinevate inimestega. Kui palju isemoodi käsi, jalgu, selgu, rindu ja tagumikke oli end õhukesele poroloonikihile puhkama või lõbustema sättinud.

Esimene õppetund:
Ära pilla arbuusi lõhki trepi peale!
Kõik kleepub ja herilased tulevad.
Teine õppetund:
Ära koonda kõiki sõnu ühele reale,
Tühjale lehele laiali nad mahuvad.
Kolmas õppetund:
ETV kultuuriteated annavad aimu kultuurisündmustest.
Neljas õppetund:
Põllutööriistad kannavad kannavad mulda
eelmise aasta põllukündmistest.
Viies õppetund:
Jaapanis tehakse kõige paremaid õudusfilme,
Nagu näiteks see, kus see väike tüdruk kaevust tuli.
Kuues õppetund:
Eesti suusatajate naiskond ei võida teatesõidus.
Seitsmes õppetund:
Ilusa rütmi ja kauni riimiga luueltusi on
väga keeruline kirjutada nii, et nad labaseks ei muutuks.
Kaheksas õppetund:
Vaata: õppetund number üks.
Üheksas õppetund:
Koduse tööna tuleb igaühel kirjutada eestikeelne eurolaul.

Suletud uste ees ja taga
Teeseldud elude elajad.
Südamed tuksuvad, arterid paisuvad,
Doonoriks saaks, ent ei taha.

Väärade vastuste paratamatused –
Suured ja väikesed valed.
Otsides lohutust TV-šopingust,
Neoonroosast plastikust mured.

Teadmata kadunud, teadlikult olemas,
Sajaprotsendine pakendis õnn,
Vaakumis puhukus, pudelis uhkus,
Kaitseks vaid väikene korgipuust punn.

Laastame mõtteid, laaste me mõtteid,
Lennaku laaste ja lapsi,
Lennaku leiba ja viljateri,
Võilillekollast rapsi.

Lennaku, lennaku, lennaku, lennaku,
Palun midagi juba,
Enam ei viisti niisama oodata,
Näed ju, ma küsin sult luba!

Meetilk mööda pruuni ihu
päiksevalgust murrab,
silmad sule, august suhu
maitseks veel vaid korra.

Hambad ristis
käevart sihtis
ja siis nõela veeni pistis,
soojust mesilane süstis.

Talvevaruks rasva alla,
aseaineks kallerduma,
lohutuseks tarretuma,
seda, mida meie ise
ei sünteesi ja ei lase
lumega ja poriga
haiges hinges tekkida.

Suve vereringesse,
sule suhkrust kapslisse!

Märka märke märkamisest,
pakimakarone keetes,
ära väsi ärkamisest
südalinnas aega veetes,
märgi ära tärkamisest
oma tõelist palet reetes
vaiksest uduhommikusest
häbelikku pilku peites…

Iseenda kummastusest
silmini ses vees kui seistes
vihkamisest, armastusest,
hingesöövast meeleheitest,
puudumisest, kuulumisest,
nukralt väsind silmavaatest,
kindla meele teesklemisest…
kurdistan end kurtmisest.

Märka märke märkamisest
üllatusest üllatunud,
õppida saab eksimisest???
Mõistus mõtteist küllastunud.

Ning ei pane punkti loole,
veidi nagu suudlus suule,
kirge palju, mõtet vähe,
uinumine meelest läheb.

Linnud lendavad kõrgelt,
Mööda kõrgepingeliinide põldusid.
Vaod jooksevad sirgelt,
Kas näed sa sama, mis minagi?
Kuis roostest närit rauda
Sünnib vihmamärjast maast
Ning sähvib pealpool vilja
õhulennu surma traat.
Kuis siin ja sealpool künkaid
Lamab keegi koolnult maas.
.
Tule, jookseme siit üle,
Siin on veidi kuivem koht,
Siin on veidi kõrgem mätas,
Pole siin nii suur ehk oht.
Juhus tabagu kui tabab,
Egas jooksmata sest jää
ja kevadilm kui lubab,
Sulab meie pealtki jää.