Teosed autorilt morgul

Inimõigused Eesti Vabariigis
Viimasel ajal on taas tähelepanu alla sattunud inimõigused. Seda pigem küll välismaises ringis, kus suurriik USA on asunud ajama ilmselgelt agressiivset ja paljusid inimõigusi rikkuvat poliitikat. Hulk teravat kriitikat tabas USA-d pärast Saddam Husseini poomist põhimõttel ”igaühele vastavalt tema paturegistri mahule”. Teadagi on poomine julma ja ajast ning arust karistus ükskõik kellele. Eesti Vabariigi juhtkond on võtnud sõna surmanuhtluse vastu ning teoreetiliselt on ka inimõigused Eestis tugevalt esindatud. Esmapilgul ehk ei paistagi probleemi olevat, sest EV toimuv on suurema üldsuse tähelepanusfäärist tihtipeale kõrvale jäänud. Ometi on kitsamates ringkondades, näiteks rahvuslikul- ja religioossel tasandil, kus eiratakse ilmselgelt konstitutsioonilisi sätteid, mis väidavab, et EV-l ei ole ametlikku riigikirikut ning EV pole kohustatud alluma võõrriikide ja - rahvaste provokatsioonidele, kuulda nurinaid. Kas Eesti Vabariigis rakendatakse inimõigusi küllaldasel määral?

Tere, mu kõige kallim.

Kui mõtled, hirm südant pitsitamas, et see on hüvastijätt, siis on Sul jälle kord õigus. Oled alati taibukas olnud. Kirjutan seda kirja Sulle, et öelda hüvasti. Just nimelt hüvasti, sest viimase testamendina jätan maha ainult selle. Mis edasi saab, seda ei tea ma täpselt veel isegi, kuid kirjutan siia nii palju, kui südametunnistus lubab ja mõistus võimaldab. Mis mind sedasi arvama pani… Tegutsema nõnda, nagu peagi tegutsen? Kes teab? Kas teadsin ma isegi, enne kui kohtasin seda… ilmutust. Märki iseenda südamest, et aeg on minu jaoks valmis erandi tegema.
Tuba on täis paksu viirukiaroomi. Oopium. Kui päris kraami saada ei ole, siis tuleb rahulduda selle aistinguga, mida mälestused sulle pakkuda saavad. Meenutan ka meie häid hetki, mida ei olnudki nii vähe, kui sa minu jutust arvata võiksid. Arvad niikuinii, sest sa ei saa aru. Aga see ei ole enam minu vastutusel. Mälestused joovastusest, õnnest ja segadusest, mis mind sinu järelmõjuna alati valdab.

“Mul pole sind enam vaja, ütles Esimene.
Mine ära, ma ei vaja sind, ütles Teine.
Sa oled minu jaoks surm, ütles Kolmas.”

Nõnda kadusid maailmast emotsioonid, lootused ja usk. Minu usk, minu emotsioonid ja lootused.
Mäletan, ei, tõden, et sellest on omamoodi muster kujunenud. Elades elu pessimistlikus optimismis, kus sa ei saa kelleltki loota muud, kui ainult kõige hullemat ning ainult meeldivalt pettuda, on kuidagi lihtsam. Ja isegi põnevam.
Siis saan endale alati öelda - mis ma ütlesin, sest ma tean juba ette ära nende lootuste rumalust, nende petlikku headuseillusiooni.
Täna kõndisin rabiseva vihmasaju niiskes rüpes ning mõtlesin, mis on armastus. Mis on hoolimine. Kas ma üldse olen kunagi nende tunnete tõelisest olemusest aimu saanud. Viimati kui sind nägin, kõik näis nii idülliline, tundus, et sa tõesti hoolid minust, kuid see illusioon paljastas end peagi. Ma ei suutnud näha, kas sinu suure armastustuhina oligi siis põhjustanud süütunne või miski muu, ei suuda ega julgegi senini täpselt aru saada. Nõnda ma siis ei mõtle sellele enam, sest teadmatus on õnn.

Lucius püüdis end toetada esimesele ettejuhtuva kindla pinna najale ning jätta samas Mariale mulje, et kõik on siiski veel hästi. Lahtikäiv aiatool ägises, kui sada kilo lihasmassi sellele peale vajus.
„Kallis? Mis lahti?” kostus temani Maria murelik sulnis hääl, justkui oleks tooli kaeblik vigin reetnud naisele kõik, mida Lucius oli lootnud enda teada jätta. Ta ohkas ning sulges korraks silmad, et neid valgusest säästa.
Kõik vihises mööda, kõik ilusad hetked, kõik pettumused, kõik mured, segatuna kokku veidraks, kuid ometi nii korrastatud segapudruks. Esimene päev koos Mariaga, nende metsikud koos veedetud päevad ning veel metsikumad ööd. Luciuse esimene kohtumine „jumalannaga”, esimene süstlatorge ning see meeletu joovastus, kui tuline vaim ta sooned täitis.

“Kas need pole mitte kauneimad õied, mida eales Maa peal nähtud?” ohkas ta.
Oma väikesest toast oli Caledon suutnud luua tõelise meistriteose. Selle seinapinda oli vaevalt kakskümmend ruutmeetrit, kuid ta oli ära kasutanud iga viimase, kui millimeetri. Valge puhas tapeet oli kaetud tumepunase lillemustriga, mis otsekui elas. Lillede lopsakad õielehed paistsid nii ehtsad, et ta tundis peaaegu õitest õhkuvat magus-soolakat aroomi. Punase värvi soojus küttis õhu toas kuumaks ning Caledon oli end juba ammu särgita võtnud.
Ta vaid istus ja imetles. Nii ilus oli see, et ta ei suutnud ikka veel mõista, kuidas saab inimkäsi midagi nõnda võrratut üldse luua. Kuid tema suutis, jah, tema suutis, sest talle oli üheks hetkeks antud see imeline anne. Jumalik anne… Kuid enam seda polnud. See oli läinud nii äkki, kui ta tulnudki oli nüüd tõestasid selle olemasolu vaid needsaused lilled.

Ma istun ja suigatan tasa. Hetkeks on tunne nagu oleks maapind mu jalge alt kadunud ja ma hõljuksin ääretu tühjuse keskel. Ei tea, kus ma olen ja miks ma siin olen, kas on unes või ilmsi… Ärgata ei saa, kuid ega ma ei teakski, kas olen ärkvel või jälle unistan.
Suitsune pimedus end vaikselt mu ümber liigutab. Nagu roidumust endalt raputab. Kauguses kumab sinakas leek- ma püüan, kuid ei ulatu. Mõelda on raske, sest aju on justkui niisket udu täis, kõik on nii pehme ja rahulik, vaid harva miski võõras teadvust raputab. Ajul on raske- teda surub sunduse kaalukas ihu. Mind sunniti olema keegi teine, keegi, kes ma tegelt ei ole. Sunniti, kuigi teati, et see teeb mulle haiget. Keeldusin vist… Ei! Ma olin, ma hakkasin võõraks omaenese kehas. Murdsin enese ja olin kõik, mida minult oodati ja enamgi veel. Aga ikkagi olen ma siin, ei saa aru, miks.

Ohkega pöördus Joachim ära kaunist maastikuvaatest. Ta tundis enda haiget südant kokku tõmbuvat, justkui oleks kellegi nähtamatud sõrmed selle ümber klammerdunud. Terav valu andis mõista, et ta on veel elus, et ta peab veel kaua taluma seda ahastust, mis peitis end igal pool kuhu mees pilgu heitis. Sulnis täiskuu, mis oleks muidu pannud heldima ja ennast unustavalt pisaraid poetama tühisemagi hinge, mõjus talle täna, kui hoop kõhtu. Justkui mõnitavalt vaatas see Surnute riigi öine valguseandja alla tema peale.
Kaunis öiselt süsimusta veega tiik peegeldas endalt Kuu tontjat kuma, mis vahel, kui siledale veepinnale langes tiigi kõrval kasvavatelt saarepuudelt üksikuid vihmapiisku, lõi õrnalt virvendama. Portaal teise maailma, just sellena nägi tiiki Joachim. Värav Surnute riiki… Ta kuulatas öö kummalist vaikust- veel kunagi polnud see olnud nõnda haudvaikne, kuid ta ei pannud seda ka imeks- küllap ka loodus leinas. Kauged mälupildid, üksikud helikatked kajasid ta meeltes, kui mees mõtles möödunud aegadele. Kõik oli olnud nii kaunis, nii ideaalne, nii võrratult lihtne ja armas, kuid miski nende käitumises oli Universumi Kõiksust vihastanud. Vihastanud nii, et see andis neile maitsa enda raevu täit ulatust. Tegelikult, mõtles ta, olen hoopis mina see, kes tegi endale teadmata pattu ning teenis sellega ära sellise karistuse. Mina olen ju see, kes jäi elama, mina olen siin hüljatud paigas ihuüksi, mina olen see, kes kaotas kõik, mis mulle iial midagi tähendanud on. Mina olen see, kelle süü tõttu nad surid… Ja kõik õudus, mis oli juba hajumas, tulvas tagasi ta piinatud meeltesse.

Kalbe kainus viimaks mind tabab,
andes aimu, kui vale on see.
Nõder saamatus jalust siis rabab,
kuis valisin mandunu tee?

Enesepettuse kahvatu loor,
murdub, kui Saatus meid tabab.
Surmainglite eeterlik koor
nukrat eleegiat meil´ laulab.

Su sõnad, kui Raudne Leedi,
mu südamest läbi end murdsid,
halvav tunne, et olen eikeegi
end meeltesse vägisi sundis.

Mida lubasid, mida reaalsuses andsid-
liiga habras, et püsima jääda.
Ometi- pime lootus mind kandis,
ehk Saatus meid kokku siiski on määrand?

Kuid inimlik lollus end seeläbi tõestas,
armuda, uskuda inimlik, tean…
Armust hõõguva südame reostas
siiski pettumus lõõskava valuga.

Arutu kaosega võitlen, kuid kaotan, ma tean,
see seestab mu hinge, kui röövellik taud.
Viimase vaatuse välja nüüd laotan- ma pean,

Armastan verd ja selle tuhmi kalbet sära,
valukriisete lõputut kaja,
mis meeled viib reaalsusest ära,
tunnen rumalust, mida mul pole vaja…

Hinge jäätavalt kriiskab tühjusest mardus,
pole muud, kui hirm ja nauding-
enam pole meeletut pimedakartust,
mis muidu ju surmavaks taudiks.

Tühja hinge kaugelt tunda võib ära,
kalgi südame jäätama panna.
Lootes, et avaneks pimeduse riivis värav,
mis soojuse rüppe sind annaks.

Kui ma lauldes joovastun verest,
kaugele kandub mu meel-
vappub meeleheites hing
tapmiste lõputul teel…

Ei taha kurja, ei plaani halba,
kuid oodata kaua ei malda,
kui rumalus seisab mu teel,
kui rumalus oled SINA.

Ma olen Surm ja selle iidne kaja,
Surm, mida rumaluski taga ajab…