Teosed autorilt Tuki

“Ema.” ütleb poeg köögiuksest sisse jalutades, hoides käest kinni oma tüdrukul. Ema peseb parasjagu nõusid, vaatab üle parema õla ja küsib:
“Mis on?”
Poeg jätkab: “Meil on sulle üks jutt, äkki sa jätad pooleli ja istud korraks?” Ema keerab kraani kinni, kuivatab käed ja istub köögilaua taha:
“No andke tulla.”
Poeg toetub oma tüdrukuga põrandale seljaga vastu seina ning võtab tema käe endale sülle:
“Mõtlesime siin kahekesi, et me peaks sinuga rääkima, et vältida hilisemaid ehmatusi, mis sind tabada võivad.” Tüdruk noogutab. Ema nägu muutub tõsisemaks ja ta küsib šarkastiliselt:
“No nii, millega te nüüd hakkama saite?”
“Nii,” alustab poeg, “nagu sa tead, elame me nüüd juba mõnda aega koos ja kahel just oma elu alustavatel noortel tuleb ikka ette seikluste otsinguil ühiseid muresid ja probleeme.” Tüdruk muigab ja poeg jätkab:

“Vaat kes seal tuleb.” ütles noormees endast palju aastaid vanemale mehele. Nad istusid väikese puust majakese ees pingil. Vanamees kandis musta kaabut ja keepi. Ta popsutas rahulolevalt piipu ja nautis päikesepaistet, värsket õhku ja kogu ülejäänud elu. Noormees istus jalg üle põlve ja kuulas vanamehe õpetussõnu. Mööda tolmust teed tuli küla poole üksik rändur. Mehed astusid talle päevinäinud ja lagunenud külaväravasse vastu.
“Tere kaunist päeva rändur.” lausus vanamees läbi habeme. “Tere kaunist päeva Teilegi auväärt härra. Kas tohib paluda kopsikutäie vett, kasvõi lonksugi?” küsis rändur vaevaliselt.
Rändur oli küürus ja lonkas. Ta toetus paksule tammepuust kepile, üle selja oli tal kulunud ja aukus kasukas, jalas lõhkised ning kulunud püksid, jalavarjudeks ei midagi muud kui vanad ja katkised sandaalid. Tema juuksed oli pikad ja rasvased, nägu sisse vajunud ja silmad hallid.