Tekstid

Süldikausi lehkav ollus
Tõprakarja aumees
Maailma ülim lollus
Sina elad selle sees!
Värdjas lelu
Loll kui laud
Massi melu
Sinu laul

Kuhugi lendavad laevad ja kaugele lendame meie
Mustad linnulombid läevad ja voolavad üles
Ei näe, ei tunne, need oleme meie
Miski eksib me sees ja mina su süles

Sa haarad mu käe ja silmi neelad
Huultele sosistan need sõnad
Ei hooli, ei karda, vaid elame
Ära vaata alla, mind võta!

“Kingi mulle vaid üksainus suudlus.”
“Ma ei saa.” sosistas naine.
Mees vaatas naist lummatult. Ta ei olnud solvunud, vaid haaratud tema üllameelsusest.
“Palun. Sa oled muidu piinades oma elu lõpuni.”
“Ei. Oma elu lõpuni ma kahetseks seda.”
“See on õige…” sosistas mees, “See on su tahtmine.”
“Ei ole… Ma ei suuda.”
“Sa tahad, seda on su silmadest näha.” Mees haaras naisest kinni. Ta jälgis ta silmi, mis olid kartlikud kui hiirel.
“Ei… Ma palun sind. Ma olen nõrk praegu. Palun, ära tee seda.”
Mees laskis naisest lahti.

Ingel istub oksal ja kõigutab jalgu. Tema juurde ronib Saatan, sosistades: “Sa armastad mind!”
Ingel vaatab Saatanale otsa ja lausub õrna häälega: “Kuidas ma saan sind armastada? Sa ei tea, mis see ongi.”

Elu on üks suur näitemäng. Me ei ole tegelikult need, keda me mängime oma elus. Oleme tõesti emad, isad, lapsed, onud, kurjad ristiemad, kuid me ei ole need tegelikkuses, vaid selles suures mängus. Tahame olla keegi teine ja kogu aeg on vaja olla keegi muu ja võidelda mingi muu eksistentsi pärast, kui selle, mis meile tegelikult oluline on. Tahame lapsi, sest meile on maast madalast öeldud, et me peame oma sugu edasi kandma ja järglasi saama. Seega ei ole see meie enda tahtmine, vaid pealesurutud instinkt. On rumalaid, kes ei saa sellest aru, et tegelikkuses antakse neil valida kas elu või järgmine põlvkond. On tarku, kes teevad kõike omal ajal. Kumbad on siis eelistatud? Targad oma tarkuses või lollid oma õndsas rumaluses. Need naised, kes saavad varakult lapse, muutuvad lollimaks või küüniliseks. Nende elu jääb elamata ja nad klammerdavad mehe enda külge. Kuid mehed tahavad vabadust ja elu nautida kuni nende rumalusest tingitud elu hakkab neile korda minema ja esimest korda üle tüki aja avastasid nad leidvat endal aju. Siis on nad juba neljakümne aastased ja kleepuvad noorte tüdrukute külge. Aga pole mõtet ju noorust raisata. Kohe lapsi tegema koju ja mulle naiseks! Mis sest et meestel endil selline luksus juba ammu korda saadud ja teised ei tohi loomulikult isastega võrdsel tasemel olla.

Selline sume on see udu, pehme ja hall,
natuke nukker on süda - pisut hell,
midagi tungib hinge ja seab endale pesa…
Muusika mängib, miski liigutab tasa…
Ilus melanhoolia on ootus ja harmoonia,
kerge pitsitus kurgus, mõtete painaja;
siin on ilus muusika, kõik on justkui uus…
uus ja rauge, ilus, ilus…

Ma kardan, et jään sinust ilma.
Ma ei taha seda.
Ma ei taha olla see sama üksikult uitav hunt, kes ei leia oma õiget asukohta.
Ma armastan sind, sa tead seda.
Siiski ei anna sa endast märku, ei mingisugust, ei ainsatki telefonikõne.
Isegi minu meilbox seisab tühjana. (Ainult rämpskiri kopitab juba mitmendat päeva.)

Ma hakkasin meenutama iga viimastki koos oldud hetke.
Mälestused - need on ainsad millele ma veel toetun.
Mäletan, kui kohtasin sind esimest korda.
Siis mulle ei lugenud, kas olid minu oma või ei…
kuid ajapikku olen õppinud sind armastama kui mees…
armastama ja usaldama kui sõpra, rohkem kui sõpra - mõttekaaslast.
Kuigi viimasel ajal on meie mõtetevahetus olnud veidi napivõitu.
Aga mis sest - võib-olla on see aeg otsas.

Ma ei taha, et me tülitseks ühe teetassi või kahvli pärast.

Nii tihti kõnnin nüüd vihmasajus , vaatan neid pisikesi kristallseid piisku ja mõtlen alatihti , millest nad koosnevad , armastusest ? Õnnest ? Pisaratest ?
Nii palju pisikesi ja sätendevaid piisku . Tihti suunduvad nad südamesse , tekitavad sellist kurva ja kõleda tunde . Nad viivad tihti algusesse , viivad sinna , kust algas kõik see maailm , kõik see kurbus ja valu , kuid samas armastus ja õnn .
Tihti toovad nad tagasi hetki , kui olin õnnelik . Veel tihemini toovad nad aga tagasi mälestusi minu pisaratest . Soolasest veest mis tuli südamest , suundudes silmadesse , näole ja sealt edasi laia maailma . Kattes selle paradiisi imeppisikese , peaaegu olematu ruumalaga maatükikese .
Ei ole ju vaja haiget teha , ei ole ju vaja petta ja salatseda . . Me saame olla ka need , kellele kõik saavad toetuda , kellest kõik unistavad . Saame ju olla keegi , kellele saavad need parimad toetuda.

Täna võiks olla see päev, mil kõik muutub. Mina muutun!…kuid ei, kõik on vanaviisi, täpselt nii nagu oli eile ja nagu oli üleeile - hommik on paljutõotav, kuid õhtuks on jõud otsas! palju kordi olen lubanud endale, et hakkan elama…kuid lubadused on jäänud vaid lubadusteks. nõrkus võttab võimust. jah, ma olen nõrk. nõrgem veel kui kevadine jää—-ma olen murdumas, kuid see pisike lootus hoiab mind veel hingamas. hoolimata kõigest, loodan ma veel.
Räägitakse, et välineilu pole üldse mitte tähtis, loeb vaid mis sul sees on. Paljud seda, aga tegelikult usuvad?!?…kas see ple mitte tühipaljas mull? Arvan, et inimene vajab iluks tasakaalu, mille moodustavad sisemine- ja välineilu. kui inimene pole rahul oma väljanägemisega, siis ei tunne ta end ka kindlana. … enesehinnang on nulli lähedane ning see muudab inimese vähem atraktiivseks.

kriiska rütmi
peksa bassi
tapa mõtet
sõlmi sassi
põimi kokku
segamini,
kiiremini,
paremini,
tõmba ninna, hinga sisse
tõrvavärvi kopsudesse,
vaata otsa, heida silma
piilu veel ja laula kaasa
emotsiooni kuuma - külma
astu ligi, võta kaasa
koju vii ja läbi tõmba
hingetuks ja pildituks
seisma süda, veri seisma
ja siis tööle,
püsti seisma,
veel ja veel ja uuesti,
veel ja veel ja uuesti,
kordussaade sinu elust.
Ava silmad, astu vaikselt,
tänavatelt otsi kaitset,
mine koju, süüta tuled,
ootan, millal jälle tuled.

Inimõigused Eesti Vabariigis
Viimasel ajal on taas tähelepanu alla sattunud inimõigused. Seda pigem küll välismaises ringis, kus suurriik USA on asunud ajama ilmselgelt agressiivset ja paljusid inimõigusi rikkuvat poliitikat. Hulk teravat kriitikat tabas USA-d pärast Saddam Husseini poomist põhimõttel ”igaühele vastavalt tema paturegistri mahule”. Teadagi on poomine julma ja ajast ning arust karistus ükskõik kellele. Eesti Vabariigi juhtkond on võtnud sõna surmanuhtluse vastu ning teoreetiliselt on ka inimõigused Eestis tugevalt esindatud. Esmapilgul ehk ei paistagi probleemi olevat, sest EV toimuv on suurema üldsuse tähelepanusfäärist tihtipeale kõrvale jäänud. Ometi on kitsamates ringkondades, näiteks rahvuslikul- ja religioossel tasandil, kus eiratakse ilmselgelt konstitutsioonilisi sätteid, mis väidavab, et EV-l ei ole ametlikku riigikirikut ning EV pole kohustatud alluma võõrriikide ja - rahvaste provokatsioonidele, kuulda nurinaid. Kas Eesti Vabariigis rakendatakse inimõigusi küllaldasel määral?