Tekstid autorilt Liiisbet

Ma tahan olla üksi,
kuid mitte igavesti.
Tahan särada tähena,
kuid mitte langeda koos nendega.
Tahan nautida hetke,
kuid samas edasi minna.
Tahan tagasi seda, mis oli,
kuid mitte sellisena, nagu siis.
Tahan kõike ja mitte midagi.

Ma mõtlen ja mõtlen
ja ma mõtlen.
Kuni enam mõtelda
ei suuda.
Ja mu mustad mõtted
hinge mustaks teevad.
Ja sügis on tulemas.
Värvilised lehed
aina langevad ja langevad
ja langevad.
Kuni viimaks alles
on jäänud vaid raagus oksad.
Raagus oksad,
mis mattuvad musta
ja tahmase lume alla.
Lumi kallutab oksi
aina alla ja alla
ja alla.
Kuni oksad murduvad
ja nad murduvad katki…

Mu suured silmad uurimas maaima.
Mu pikad juuksedlangemas
kaunile kleidile.
Mu portelanist nahk
ja mu armsad roosad kingad.
Mu juustes on lahk ja sinised on silmad.
Olen ilus.
Kõigile ma meeldin.
Kuid mind unustatakse peagi.
Mu elutus rinnas
südant ei tuksu.
Ma olen vaid nukk,
kes istub riiulil ja nutab,
sest ta niiväga tahaks
naerda ja tunda
armastust.
Ta tahaks laulda ja nautida tunnet,
et ta on vajalik.
Ta tahab, et märkaksid teda.
Mäletaksid teda.
Märkaks ja mäletaks…
mind..

“Head und!”
“Ilusaid unenägusid!”
Miks ema tahab, et ma igal õhtul nii varakuslt magama läheksin? Ma suudan väga edukalt ärgata ka siis, kui õhtul natuke hiljem magama lähen. Samas on ju need pehmed voodilinad ka kutsuvad. Kass poeb ka kaissu. Tema ühtlane nurrumine on nii uinutav.
Äkitselt kuulen naljakat häält-justkui keegi kihistaks naerda. See naer tuleb kusagilt väga lähedalt. Avan silmad. Kogu tuba on valge, kuigi kell näitab südaööd. Tõusen voodis istukile, kuid toas pole kedagi peale minu ja kassi. Vaatan, kuidas kiisu padjal ringutab ning siis minu kõrvale istub. “Noh, mis viga? Kas enam ei mäleta, jah? Ega sa polegi siin kaua käinud.” Kes seda ütles? Mis siin toimub? Mu pilk jääb pidama kassil. Ta näol on laiahambuline irvitus. Kas tema ütles seda? Hüppan ehmatusest voodilt püsti. Kass muigab. “Ähh, mis sa mind ikka kardad? Aastaid pole sa mind ju peljanud. Miks siis nüüd?” Olen lummatud:”Kita? Sa oskad rääkida?” Hõõrun oma silmi:”See peab uni olema. Aga muidugi on see ju uni! Mu kass ei räägi ju!”

See oli ilus päev. Hommikul säras päike ja kõik tundus olevat kõige paremas korras. Tundus, et maailm on nii ilus. Sel hommikul armastasin ma elu. Ma ei uskunud, et miski seda tunnet rikkuda võiks.
Ma olin armunud. Armunud Tema hallidesse simadesse ja pehmetesse huultese. Tema suudlus, see oli nii joovastavalt õrn ja hooliv. See, kuidas ta eelneval õhtul mind hoidis. Ta ütles, et armastab mind. Ta lubas, et ei lahku must iial. Ta lubas, et ei jäta mind enam iialgi üksi. Ta ei pidanud oma lubadust.
Veetsime päeva koos. Jalutasime käsikäes pargis ja sõime jäätist. Õhtul saatis ta mu koju. Ühel ta sõbral oli sünnipäev. Pidu toimus kuskil maakohas, linnast mõnikümmend kilomeetrit eemal järve ääres. Ta ütles, et see on ilus paik. Lubas mu kunagi sinna viia. Järjekordne lubadus, mida ta murdis.