Tekstid autorilt marten14

ka sitanirest fekaalide haual

välja võib lugeda luulet,

häbelik pissi prillaual

lauluks muutub mu huultel.

suurte majade väikestel akendel
tööstuslinna elukad
keskkütte ilmetu soojuse paistel,
lastel koonud tahmased

tsuhh-tsuhh.

spontaanne progress,
õnn tuleb õuele varsti, kuid seni
hoovi pääl, ambad irvakil
tolgendab tohletis - vastlõpnud peni.

tsuhh-tsuhh,

õhk om bituumenist paks -
hinga hinga, harjud ää,
roostend traktoril om pohhui -
algul romantika, pärast remontika.

tsuhh-tsuhh,

jaamahoone kärbestest pilastet seinad
on unustand värvi maigu ja pintsli kõdi,
räme ja rasvane kämmal
kergitab kohvrit,

krii-iiks,
LÕPPpeatus.

kodulinn ja tore tali
masendunud meel
ilm on sitt ja tuul on vali -
jaanuar on see,

muuseumid, galeriid
klaasist memoriaal
pargipingil kringliks külmund
vene asotsiaal.

liiva pole, libe maa,
see ei tõota head,
linnavalitsusse saand
miskid sitapead

inimesed libastuvad,
mõned saavad surma,
värskes veres valgel lumel
midagi on kurba

vahin rahvast, mis muud teha
selle pööbli sees -
tühjad pilgud, kõhnad kehad
on me töölistel.

Süda on seiskund ja tunne on õdune
põõsaste vahel ma peidus.
Uhke on üksindus, lesin ja kõdunen,
keegi ei ole mind leidnud.

Kollased tuled mu tänava foorides
vilguvad, trammi ei tule,
pisar on laagerdund põse peal poorides
juustesse lind poetanud sule.

Taevas on kõheldes paigale jäänd,
pilved on väsind ja valged,
lombid on nördinud, neid katab jää
kustunud konid neil palgel.

Põõsast end ilmutab pulstunud peni,
huvi mu vastu ei salga.
Tuleb ja jõuab mu saabasteni,
tuleb ja kergitab jalga.

“Värdjad!”
Väikekodanlane Aarne Metsla saatis hambavahest liraka tatti vastu auväärse pangakontori aknaklaasi.
“Säh. Siin on teie tagatis. Kuradi värdjad sihukesed!”
Aarne ei saanud aru, miks just temal kogu aeg viltu veab. Olgugi, et Aarne oli alkohoolik, rassist, Rahvaliidu liige, neurootik ja patrioot, oli ta sügaval sisimas hea inimene. Sooja südame ja maitsetute päikeseprillidega.
Ilaklimp venis mööda pleksklaasi oma vääramatu lõppsihi poole. Selles oli midagi sümboolset. Midagi pühalikku.
Kas ei olnud mitte Aarne esiisa see, kes, piip hambus ja reisipaun õlal, hea mitu sajandit tagasi Vindla praegusesse asupaika saabus ja esimese tammejuraka paljaste kätega maast välja rebis?
Jah. Nii oli see kõik alanud. Aarne oli selle kangelasliku soo võsu ja just sel hetkel tundis ta muistset väge taas enda ihuliikmetesse voolamas. Ta peaaegu kuulis kuidas esiisade püha pind röövkapitalistide templi raskuse all ägas. Kuulis pühast hiiepuust tahutud kontorimööbli kaeblikku naksumist.

Juhmid pangatöötajad, indigolapsed, räpased võmmid, paljaksröövitud soome turistid, kohatud naljatlemised ajavooliku ja sumbutiga.
Sisenege Aarne Metsla hirmutavasse maailma. Kui julgete…