Sms
Igavikku,
Põrgusse,
Südamesse…
Tõõt-tõõt tõõt-tõõt. Laual helises telefon. Marili tõstis pea ja vaatas mobiili. Kes saadab talle õhtul kell üheksa sõnumi? Mõni sõber? Äkki keegi küsib koduseid töid? Mõni vana tuttav ehk? Kõik need mõtted läbisid hetkel ta pead.
” Mattias on ju Soomes suusatamas. Tema ei saa mulle sõnumit saata nagu tavaliselt.”
Juba sirutab ta käe telefoni järele. Vajutab ava ja tärn. Veelkord ava. Seekord ava sõnum juba.
“Hmm.. Võõras number, mis värk on?”
Sms: ” Tead, sa oled ikka kuradima ilus küll. Vihjeks, kes ma olen- sinu koolist üks poiss.” 20:52 22.12 2004
“ Mida asja!?”
Esialgu ajab sõnum Marilit naerma, mõni sõber teeb nalja. Seda numbrit teavad ju vaid vähesed. Ta oli suvel ostnud endale zen-kõnekaardi, nagu enamus tema kodukandi sõpru, et nendega piiramatul tasuta rääkida. Ta ei kasutanud seda aktiivselt juba mitu kuud, kuid see oli tema vanas nokia 5110 telefonis. Marili luges sõnumit mitu korda. Äkitselt jooksis ta teisele korrusele oma isa ja venna juurde.
