Iga kord, kui ma möödun Tast
seal üksiseisvast majakast,
ma tee servas
vaatan ja imetlen
ning tema silmavilgutuste kordi loen
justkui sel oleks tähtsus tähendus,
mis esmapilgul
mööda sõites
märkamatuks jääb,
mida ehk ei olegi
kuid mina ikka vaatan ja loen
ja võnkeid oma kehas võõrustan,
mis ennustavad mulle,
jõudu annavad
ja kindlust,
et minna edasi
kas on sõnu kirjeldamakas tunnet,
mida võib tekitada vaid pilk välja hämaranevasse õhtusse
sinu hallmajade kivilinna määrdunud aknast
ja nähes nende hiiglaste mõjuvõimu lahtumist
mõneks ainsaks momendiks, mil uinuv päike maalib taeva oma kunstiteose,
mil iga silmapilk, mis pöörata sellelt seletamatult ilult
on kallim kui mistahes muu,
kus keset seda ebaloomuliku looduserüvetust
näitab viimane oma leebet jõudu,
mis kaugel kõigest,
mis heale antonüümi annab,
loetud minutitel, mil õigelt valitud helid su leierkastist
võimaldavad sul lennata koos tiivulistega
kaugenevasse värvidemängu,
tunnetades enda alla jäävat inimtühja Halllinna,
kui midagi tühist ja olemusetut.
nähes kõike seda tunnete allikat kaugenevas,
tundes ängistust selle kestvuse lühidusest
Luuleraamat laual tolm kõrgel õhus
seal ma istun kui puudel põhus
päike paistab, kuid mina ei näe
kardin paks on liialt akna ees
vana tugitool punane
veel alasti on
sinna sätin end kerra
veel viimast korda
lai valge väli
laiub mu ees
silmad vees
leinan
kui vana sõpra
kuid enam ei sobi ma siia
pean laskma tuulel end viia
avangi akna ja teisegi veel
et lendu saaks tõusta
olen kõrgele teel…
