“… kunst on piiritu, ta tunneb ähmaselt, kui kaugel on ta eesmärgist, ning samal ajal kui teised on temast võib-olla vaimustuses, on ta kurb, et ei suuda veel jõuda selleni, kuhu talle suur geenius ainult nagu kauge päike teed näitab…” Ludwig van Beethoven
Mõtlesin, et alustaks oma esseed sellise lausega. Mainitud tsitaat seletaks ehk kunsti piiritust, seda nii aja kui suuna kohapealt. Kunst on lõputu, mille ‘kaugust’ määrab vaid aeg. Kunst on surematu, jälg kunstist jääb alati elama, nagu elavad ka meie endi kujutelmad ja illusioonid meie sees… Miski siin maailmas ju ei kao, vaid muundub ühest olekust teise…
…aga teemaks loomingulisus, kunst. Ilmselt võiks nimetada pea igat loominguliiki kunstiks. Öeldakse ju “kunstiinimene”, samas ka “vaimuinimene”… ja näiteks muusika puhul – klaverikunstnik. Ehk võib mõnes mõttes kõik olla kunst, looming, olgu selleks luule, kirjandus, muusika või mõni muu kunstiliik…
