Tekstid märksõnaga 'proosa'

Ma kardan, et jään sinust ilma.
Ma ei taha seda.
Ma ei taha olla see sama üksikult uitav hunt, kes ei leia oma õiget asukohta.
Ma armastan sind, sa tead seda.
Siiski ei anna sa endast märku, ei mingisugust, ei ainsatki telefonikõne.
Isegi minu meilbox seisab tühjana. (Ainult rämpskiri kopitab juba mitmendat päeva.)

Ma hakkasin meenutama iga viimastki koos oldud hetke.
Mälestused - need on ainsad millele ma veel toetun.
Mäletan, kui kohtasin sind esimest korda.
Siis mulle ei lugenud, kas olid minu oma või ei…
kuid ajapikku olen õppinud sind armastama kui mees…
armastama ja usaldama kui sõpra, rohkem kui sõpra - mõttekaaslast.
Kuigi viimasel ajal on meie mõtetevahetus olnud veidi napivõitu.
Aga mis sest - võib-olla on see aeg otsas.

Ma ei taha, et me tülitseks ühe teetassi või kahvli pärast.

… kui kaoks mu õnn ja kuldne värv… Kui ma ei näeks oma peegelpilti enam tiigil… kui ma ei tõuseks idast ega loojuks läände? Kas olete mõelnud, mis saaks siis, kui mind äkki ei oleks?
Te teate, et ma olen teie kõigi päikene - see, kes kõik teie päevad värvikaks muudab. Olen päikesekiir, kelleta valgust te ei näeks. Mina olen teie päike olnud juba kaua aega, te ei oskaks minuta. Ma olen sära teie sees, olen kõla teie ees. Ma olen teil olemas, alati on mind võtta, alati ma aitan, alati oskan muuta heaks tuju.
Olen päike, kellel hing. Olen kiir, kellel varjud. Paistan teie peale oma täies hiilguses, olen ilus ja ainulaadne. Ma olen see, kes paneb teid naeratama. Ma olen see, kes toob lohud te põskedele… Paremal juhul suudan viia ka kõik teie mured…
Suvel lisan märkamatult teie kehale pruunika jume, mis teid naturaalselt kauniks muudab. Mina olen see naerev päikeselaps, kelle pärast kõige pisemad neid sootuid “Teletupse” vaatavad. Ma olen teie naer, kus pisar võib end peita, kuid olen see, kel veel palju võita.

Ma olen tasa ja kuulan Sinu seest tulevat vaikust. Seda näitad Sa endas varjatud kujul. Ma trotsin Su üksikuid sõnu. Vaatan merele ning kuulen, kuidas lained laksuvad vastu kaid. Nii mööduvad mu õhtud, tasakesi. Veedan neid otsides enda seest Sinu õnne, mida on minus palju, sest meil on kõik ühine.
Võimatu on olumatuks muuta ilusaid mälestusi, nad tulevad tagasi koos pisaratega, unustada ei saa olnud aega. Ma ei tahagi minevikku oma mõtetest kustutada, tahan kanda Sind alati kaasas, sest siis oled mu läheduses ja valvsa silma all. Oled minuga, igavesti.
Ma sain tänu Sinule aru, kui väärtuslik on elu. Sa näitasid mulle kõike, jään Sulle tänuvõlglaseks. Kuid keegi pidi minu kui Päikese Maa peale tooma. Sina tegid seda oma oleku ja olemusega. Ma olen Su järglane, oled mulle eeskujuks ja mina Sinu fänn. Ja ära iialgi arva, et ma tahan olla Sinuga kaastundest või silmakirjalikkusest, sest iga päevaga igatsen Sind aina rohkem. Ei saa kunagi arvata, et kõik läheb meie soovide mööda, palju on juhtunud ja olukord on diferentseerunud. Midagi ei saa jätta saatuse keerdkäikudesse, tuleb tegutseda ise ja enesekindlalt.

ESIMENE OSA

Ühes väikeses linnas, mida võiks pigem keskmise suurusega külaks nimetada, leidis viimasel ajal aset mitu röövi. Juba olid ohvriks langenud lihuniku kaupluse kassa ning proua Maline de la Sierele ehetepood, Maline, teatavasti on linnakese kõige rikkam, ning nagu kuulda, ka ainuke sinivereline oma päritolu kaudu.
Debora oli terve suve õmbleja Milli juures töötanud, tema eest tellmusi täitnud ning isegi uusrikastele uhkeid ballikleite õmmelnud. Ei pea vist mainimagi, et ta enda üle nüüd uhke oli, ja veel rõõmsamaks muutis noore tütarlapse meele see, et ta oma teenitud tasu täna pidi kätte saama. Just nimelt selle raha eest oli Debora terve suve töötanud, et ta nüüd omale need punased peene kontsaga ehtsast nahast läikivad kingakesed saaks osta. Ta oli juba aastaid käinud mitmeid kordi parandatud kalossidega ning leidis, et oma 20.sünnipäevaks peab ta endale ometi kingad kinkima ning oli nüüd elevil, kuna see päev oli kätte jõudmas. Ta juba teadis, kus poes tema uued jalavarjud teda ootavad, need on siit mitte väga kaugel – väikeses linnas, kus elab Debora rikas sõbrannagi, seal linnas on ilus riiete ning jalanõude pood, uus pood!, kust ostavad ainult rikkad inimesed, kuna vaesemad vaid esemete ilu võivad imetlemas käia. Aga oma 20.sünnipäeva eelõhtul läheb Debora oma väljateenitud rahaga sinna hirmuhkesse kauplusesse ning ostab, nagu võrdne rikastega, endale nood punased lakkkingad!