Tekstid märksõnaga 'novell'

Puhtus

morgul — Thu, 18 Jan 2007 22:53:14 +0200

Tere, mu kõige kallim.

Kui mõtled, hirm südant pitsitamas, et see on hüvastijätt, siis on Sul jälle kord õigus. Oled alati taibukas olnud. Kirjutan seda kirja Sulle, et öelda hüvasti. Just nimelt hüvasti, sest viimase testamendina jätan maha ainult selle. Mis edasi saab, seda ei tea ma täpselt veel isegi, kuid kirjutan siia nii palju, kui südametunnistus lubab ja mõistus võimaldab. Mis mind sedasi arvama pani… Tegutsema nõnda, nagu peagi tegutsen? Kes teab? Kas teadsin ma isegi, enne kui kohtasin seda… ilmutust. Märki iseenda südamest, et aeg on minu jaoks valmis erandi tegema.
Tuba on täis paksu viirukiaroomi. Oopium. Kui päris kraami saada ei ole, siis tuleb rahulduda selle aistinguga, mida mälestused sulle pakkuda saavad. Meenutan ka meie häid hetki, mida ei olnudki nii vähe, kui sa minu jutust arvata võiksid. Arvad niikuinii, sest sa ei saa aru. Aga see ei ole enam minu vastutusel. Mälestused joovastusest, õnnest ja segadusest, mis mind sinu järelmõjuna alati valdab.

loe edasi

PISIKE POISS

streetchild — Wed, 09 Aug 2006 00:12:04 +0300

Ta mängis ennastunustanult suveõhtuse metsaoja kaldal. Ajal, mil päike veel oma viimaseid kullendavaid kiiri läbi puuokste piiluda laskis. Poiss tantsis helkleva oja ees kaerajaani. Nii nagu peab – käed puusas ja puha. Ja üsna hästi tuli välja.

Tegelikult oleks ta juba ammu pidanud kodu poole teel olema aga ümberringi oli nii ilus, et poiss ei pannud loojuvat päikest tähelegi, aina naeris ja tantsis.

No poiss on ka alles 5-aastane. Metsa oli ta tulnud juba pärastlõunal, siis kui ema ja isa korraks linna pidid sõitma… tema aga ei saanud kaasa minna, kuna raha polnud nii palju. Ja üldsegi oli poisil vanem vend Mihkel, kes tema eest hoolitsema pidi. See 16-aastane vennaraas läks aga küüni oma mootorratast putitama ja siis lipsas pisike poiss kodust minema ning silkas metsa poole. Ta teadis,et ta ei tohi sinna üksinda minna. Aga seda rohkem ta sinna minna tahtis. Alles eile oli naabritüdruk Liisa õhinal jutustanud, mida kõike metsas näha võib – millised puud ja põõsad ning oravad on ning oh, kui ilus on oja kaldal. Loomulikult oli väike piiga luisanud,et seal üksinda käis…

loe edasi

Loomad metsast

siim — Fri, 14 Jul 2006 00:22:59 +0300

1.
Mattiasel ei olnud voodit. Madrats elutoa põrandal asendas sängi. Kuigi tuba oli korteri ainuke ruum peale köögi ning vannitoa ja täitis tehniliselt ka magamis- , külalis- ja söögitoa üleasndeid, jäi ta Mattiase silmis siiski elutoaks. Põhiliselt seetõttu, et aknast vasakut kätt seisis aeganäinud diivan ning paremal lõpmata näotu, aastakümnete jooksul eeldatavasti tumepruunist kollakasbeežiks pleekinud ning ehedalt nõukogudelik sektsioonkapp. Nii tukkuv diivan kui koletis-sektsioon kuuluvad teadupärast aga iga korraliku postsovietliku inimese alateadvuslikku ettekujutusse elutoast. Eriti veel paneelmaja omast. Järelikult pole vähimatki panna imeks faktis, et Mattias tuba, vaatamata tema multifunktsionaalsusele, siiski elutoaks nimetas.

Keset tuba oli endale koha leidnud just seesama eelnimetatud madrats, mis täitis noormehe sängi kohuseid. Kui enamus mööbliesemeid või sisustuselemente ei saa mitte kunagi kelkida värvika mineviku ja laia maailmapildiga, siis erinevalt tavalisest mööblist oli Mattiase madrats rännanud koos peremehega vapralt ühest kohast teise. Temal oli ööbitud erinevates korterites, koolides ja koridorides, vabas looduses ja linnatänavatel. Peale kõiksugu huviatavate kohtade oli madrats kokku puutunud ka erinevate inimestega. Kui palju isemoodi käsi, jalgu, selgu, rindu ja tagumikke oli end õhukesele poroloonikihile puhkama või lõbustema sättinud.

loe edasi

Miks?

morgul — Sat, 25 Mar 2006 21:01:36 +0200

Ohkega pöördus Joachim ära kaunist maastikuvaatest. Ta tundis enda haiget südant kokku tõmbuvat, justkui oleks kellegi nähtamatud sõrmed selle ümber klammerdunud. Terav valu andis mõista, et ta on veel elus, et ta peab veel kaua taluma seda ahastust, mis peitis end igal pool kuhu mees pilgu heitis. Sulnis täiskuu, mis oleks muidu pannud heldima ja ennast unustavalt pisaraid poetama tühisemagi hinge, mõjus talle täna, kui hoop kõhtu. Justkui mõnitavalt vaatas see Surnute riigi öine valguseandja alla tema peale.
Kaunis öiselt süsimusta veega tiik peegeldas endalt Kuu tontjat kuma, mis vahel, kui siledale veepinnale langes tiigi kõrval kasvavatelt saarepuudelt üksikuid vihmapiisku, lõi õrnalt virvendama. Portaal teise maailma, just sellena nägi tiiki Joachim. Värav Surnute riiki… Ta kuulatas öö kummalist vaikust- veel kunagi polnud see olnud nõnda haudvaikne, kuid ta ei pannud seda ka imeks- küllap ka loodus leinas. Kauged mälupildid, üksikud helikatked kajasid ta meeltes, kui mees mõtles möödunud aegadele. Kõik oli olnud nii kaunis, nii ideaalne, nii võrratult lihtne ja armas, kuid miski nende käitumises oli Universumi Kõiksust vihastanud. Vihastanud nii, et see andis neile maitsa enda raevu täit ulatust. Tegelikult, mõtles ta, olen hoopis mina see, kes tegi endale teadmata pattu ning teenis sellega ära sellise karistuse. Mina olen ju see, kes jäi elama, mina olen siin hüljatud paigas ihuüksi, mina olen see, kes kaotas kõik, mis mulle iial midagi tähendanud on. Mina olen see, kelle süü tõttu nad surid… Ja kõik õudus, mis oli juba hajumas, tulvas tagasi ta piinatud meeltesse.

loe edasi

Too kerjus ei osanud itsitada

guntibore — Fri, 10 Feb 2006 00:34:25 +0200

Kui tuli põlema panna, jooksevad nad pimedusse peitu – lutikad, prussakad, tarakanid, nagu neid ei oleks, aga ometi on see ainult illusioon. Praod paneelides ja põrandas määravad palju enam kui tapeet – tapeet ainult katab – aga paneelid hoiavad üleval kogu pealisehitust – päikeselisi hommikuid, sinise armatuuriga laelampi või keeruka mustriga vaipa esikus – ja nendes pragudes nad end varjavadki, et esimesel võimalusel hääletult välja söösta. Muidugi me magame oma voodites puhaste linade vahel, aga olles kord neid näinud, teame oma elu lõpuni, et nad võivad seal olemas olla.
Seal kusagil meie fantasmagoorilisse elusse tunginud reaalsusepragudes. Vahel on, et me ei tunnegi neid ära, et nimetame nad mäluks, mööduvuseks, meeleheiteks või kurbuseks – aga ükskõik kuidas pragusid katta, jäävad need ikkagi pragudeks.

loe edasi

sms

Jonnu — Thu, 09 Feb 2006 23:00:38 +0200

Sms
Igavikku,
Põrgusse,
Südamesse…

Tõõt-tõõt tõõt-tõõt. Laual helises telefon. Marili tõstis pea ja vaatas mobiili. Kes saadab talle õhtul kell üheksa sõnumi? Mõni sõber? Äkki keegi küsib koduseid töid? Mõni vana tuttav ehk? Kõik need mõtted läbisid hetkel ta pead.
” Mattias on ju Soomes suusatamas. Tema ei saa mulle sõnumit saata nagu tavaliselt.”
Juba sirutab ta käe telefoni järele. Vajutab ava ja tärn. Veelkord ava. Seekord ava sõnum juba.
“Hmm.. Võõras number, mis värk on?”
Sms: ” Tead, sa oled ikka kuradima ilus küll. Vihjeks, kes ma olen- sinu koolist üks poiss.” 20:52 22.12 2004
“ Mida asja!?”
Esialgu ajab sõnum Marilit naerma, mõni sõber teeb nalja. Seda numbrit teavad ju vaid vähesed. Ta oli suvel ostnud endale zen-kõnekaardi, nagu enamus tema kodukandi sõpru, et nendega piiramatul tasuta rääkida. Ta ei kasutanud seda aktiivselt juba mitu kuud, kuid see oli tema vanas nokia 5110 telefonis. Marili luges sõnumit mitu korda. Äkitselt jooksis ta teisele korrusele oma isa ja venna juurde.

loe edasi

SKYLINE/SILMAPIIR

Meelis Viis — Thu, 09 Feb 2006 22:30:23 +0200

Yeah! Yeah! Yeah! laulis Usher klubi helisüsteemi suurtest kõlaritest. Ma toetusin mugavalt diivani seljatoele ja võtsin viskiklaasist järjekordse lonksu. Coca-Colat. Autoga olles olen ma alati sundkarsklane ja sõber oli mind justnimelt autoga tulla palunud. Lasin pilgu laisalt üle saali – eelmisest ruumi skänneerimisest oli möödas juba mitu minutit. Vahepealse ajaga polnud aga midagi muutunud. Rahvast polnud märgatavalt juurde tulnud, tantsuoskusi samuti mitte. Ühtegi tuttavat kuju või nägu ma selles varajases reedeõhtuses õõtsuvas inimsummas ei märganud. Seda üllatavam oli kolmene seltskond, kes mulle lehvitas ja midagi tervituse-laadset hõikas. „Kas ma tunnen neid?“ käis mõte peast läbi. „Ju siis,“ pidin tõdema kui nende tegevus kordus. Viisakusest tõstsin klaasi ja tervitasin neid kerge peanoogutuse ja käeviipega. Ega see tükki küljest võta, lehvita siis ununenud tuttavatele või niisama rõõmsale seltskonnale. Isegi purjus peaga võhivõõraid inimesi tervitanud, muust rääkimata.

loe edasi

Järjekord

Taliesin — Thu, 09 Feb 2006 13:59:52 +0200

„Siis järjekorras seistes hardalt
ka iga viimane kord esimeseks saab“
Sõpruse puiestee, „Kauge tähe valgus“

Sadas vihma ja lõi äikest ja üks sõdur vähkres tolmus. Maapind imas vee kiiresti, jättes tolmu kuivaks ja enda ainukeseks jäljeks silmalauge läbistava eredusega välgulöögid ja õudusunenäod.
Sõduri nimi oli Mutabor ja ta koges mõlemaid. Ta põikles unes välgulöökide eest, mis teda aina jahtides taga ajasid. Õnneks nägi ta nende varje, mis ilmusid sinna, kuhu nad järgmisena lüüa kavatsesid, aga välgulöögid oli kiired (kas saab välgul olla varje?) ja neil ei olnud ju varje, ja nad lõid ja lõid ja lõid, kuni ta ei osanud ega jõudnud enam põigelda ja keset selga pihta sai.
Mutabor ärkas. Tema selg oli läbimärg, mille põhuseks oli küll pigem vihm kui halvad unenäod, aga ta tundis ennast ebamugavalt. Ta lausus ühe lühikese palve, tõusis püsti, ringutas ja üritas meenutada, mida kuradit ta siin teeb. Pea valutas ja Mutabor üritas oma loogikariismeid kokku koguda. See oli raske. Informatsiooniräbalad ulpisid laisalt peas nagu prügi jões, mida ometi on põrgulikult raske kätte saada. Ainuke mõte, mida ta kinni suutis püüda, oli „madu“ – ja ei midagi enamat. Ta oleks nagu purjus olnud, ent oli ometi tema viimane nädal ja ta ei tohtinud ju ometi juua. Praegu on ju ometi tema paastuaeg, enne seda kui ta saab…. kelleks? Ta oli seda teadnud, aga praegu ei tulnud see talle meelde. See oli olnud väga oluline, väga tähtis, aga praegu teadis ta vaid uduselt ja ähmaselt, kes või mis ta oli ja seegi oli kahtlane, nii kahtlane.

loe edasi

Igatsus. Kilde Karl Ristimäe päevikust

Madel — Thu, 09 Feb 2006 13:33:35 +0200

Preisimaal 1915
Varsti saab tollest juba aasta, mil kodunt lahkusin (ja ühtlasi ka aasta suure ilmasõja algusest). Mäletan veel viimast õhtut pere seltsis: ilus laupäevaõhtu, heinamaadel rõkkavad ritsikad, Miina saunast õhetavad põsed. Õeke, armas, oli ajanud mulle pika heinakõrre otsa ilusaid priskeid metsmaasikaid, pakkus neid mulle, ise rääkis häbelikult: näljakustutuseks teele. Nooremad vennad, kes muidu hetkekski ulakuste tegemist ja väljamõtlemist ei lõpetanud, kõndisid nüüd ringi noruspäi: osalt sellepärast, et lahkumas oli lõbus seltsiline ning hea õpetaja koolitükkides, milledega Augustil ja Märdil kuigi sõbralikku läbisaamist ei olnud; teisalt jälle jagati ema-isa suurt muret ning salajast kartust, et ehk enam kunagi ei… Oli ju suur sõda Euroopas lahti läinud ja mina ühes paljude seltsilistega ootasin rindemehe saatust. Vanem vend Juhan hoidis tol õhtul rohkem kui muidu minu seltsi. Kallis vend! Noorpõlve armsaim seltsiline, rahulik ja arukas, võttis igate pidi isa järgi, kes temast talule uut peremeest kasvatas. Igatsen teda, vahest rohkemgi kui armast isa ja ema. Aga nukker hakkas emakest vaadates, kuidas ta seal suurrätiga nina pühkis ja mu seljakoti kallal askeldas. Isa kinkis uhke taskunoa, mida poisipõlves Raua Eedi poes klaasvitriini all imetlemas sai käidud. Oli kuidagi eriline tunne, uhke ja samas ka kurb. [—-]

loe edasi

SNÕA

Jalg — Thu, 09 Feb 2006 12:25:58 +0200

SNÕA

Nad kõik teadsid seda. Teadsid enne, kui midagi üldse oli, millest teada. Sina, tema, meie, nemad - kõik olid surmalapsed. Lapsed, kes rinda imedes, imesid endilt elumahlu välja. Sest see, millega nad endit täitsid, oligi see, milleks nad said, ja see, milleks nad said, oligi oli see, mis ükskord hävima pidi. Igaüks neist, ka mina teadis, et nende elu ei lõppe. Seda polnud kunagi olemas ju olnudki. Igavik sünnitas, ajatus suretas. Sina ütlesid, et maailm nägi sind ajapunktis b ja maailm suleb su ees silmad ajapunktis n. Aga meie, kes oleme nii tublid, olime siin juba ajapunktis a ja lahkume homme õhtuks ajapunktis z.
Sina oled rumal! Sina arvad, et sel pole vahet, kui kaua keegi on, et tähtis vaid see, et ükskord asendub olemine olematusega.
Aga sina ei tea, et meie ei usu homse olemasollu. Nii rumal oled sina!!! Nemad olid meist targemad, nende uskumus ei toetunud uskumusele, vaid konkreetsetele faktidele - eesti tähestikus pole z tähte ja homme pidi siiski tulema. Aga miks?

loe edasi