Tekstid märksõnaga 'novellett'

Minu sahtlis on sõda.

Kõike seal leiduvat on tabanud mingi keeris. Rahu on kadunud, käes on kaos.

Rohelised mehikesed võitlevad Dostojevski vaimuga ja peaingel Gabriel jäi tiibapidi tanki alla.

Tohuvabohu!

Igaüks on vaid enese eest väljas.
Kloonide armee murrab oma teed tulevikku läbi Platoni ideede maailma. Maha jäävad purustused, millest võrsuvad muutused.
Minu must lipp lehvib üle lahinguvälja. Temast puuduvad mõned siilud ja voltidel läigib sülg, kuid ta trots ja tulisus aina kasvavad.

Armastus ühineb sõjaromantikas Vihkamisega ja ilu on inetusega üks. Selles segaduses on mingi esteetika.
Artiklid vanadest ajalehtedest on markitandid ja leinavad lesed.
Ja mina, näib, olen vapustatud kroonik.

Kui lahingud ööseks vaibuvad, põletatakse lõkkeks kaotajaid. Vaenutsejad magavad tule ümber segamini. Pole kaht laagrit, kolme ega tosinat; mille areng on lahutanud, liidab common sense ses sõjas ööseks kokku. Sõjas, kus igamees on enda eest, on eraldi laagrid tarbetu luksus.

Ta tõusis toolilt ja sammus ukseni. Haaranud ukselingist seisatas ta hetkeks ning üritas meenutada kuhu ta õigupoolest minna oli tahtnud. Kuna see aga ei meenunud, pööras ta ohates ringi ning istus toolile tagasi.

Ta mälu polnud juba ammu see, mis see oli olnud varem. Juba aastaid ei suutnud ta meeles pidada oma vanust. Alati pidi ta arvutama. Sünniaasta oli meeles – see ei muutunud. See püsis alati sama. Arvutamisoskus igapäevaselt vajalikul tasemel ei püsinud. Seetõttu polnud midagi imekspandavat selles, kui ta paari aastaga siia-sinna eksis. Ei, ta ei häbenenud oma vanust. See küll vahel üllatas teda, kuid häbitunnet ei põhjustanud.

Lisaks kehvale mälule piinas teda ka pidev hajameelsus. See ei piirdunud ainult arvete maksmata või veekraani jooksma unustamisega. Ta kahtlustas, et lisaks kliinilisele depressioonile on teda tabanud ka varajane raugastumine ühes kroonilise näljatundega. Näiteks täna oli ta helistanud postiindeksile. Lisas indeksile vaid maakonna koodi ja helistas. Kuna teisel poolt tõsteti ka toru, ei saanud ta oma eksitusest kohe aru. Imestas küll, miks autoparanduses lapsenuttu kostab.

Mu I.
{The narrowest path is always the holiest.}

Ma helistan Talle ja Ta ongi vaba. Lähen aitan Tal riideid valida. Ta on üksi kodus, kuid huvitaval kombel on segadus vaid Tema toas. Asju on nii palju. Seal on Ta riided, raamatud, vööd, kingad, käekott, pangakaart… Siis mulle meenub. Ta teeb Seda. Ma tean. Ta tiirleb nii kiiresti ringi, et ma vaevalt jõuan Tema järel toast tuppa joosta. Uued plaadid, vanad plaadid, šeff lugu, nostalgiline lugu. ‘kas sa seda lugu mäletad?’ Ta tantsib ja näitab mulle siis oma ema noorpõlve pilte. ‘ma tüütan sind, ma tean.’ ‘Ei, ei …’

Ta teeb Seda.

Ta seisab vannitoas peegli ees ja maalib osavalt silmi pähe. Eelmise aasta veetis Ta ju Teises linnas, minust eemal, paljudest eemal. Ma ei teagi, kas Ta on niivõrd muutunud, aga … Seda Ta vist enne ei teinud. Tupeeritud juuksed kiiresti hobusesabasse; Ta hõõrub vaha käte vahel ja silub selle pähe. ‘hoo, ma olen nüüd täielik soenguekspert.’ Lähme siis lõpuks. Trepist alla ja ikka sinna kõige popimasse kohta, üles, värske õhu kätte. Ta on nii vaba.