Kuhugi lendavad laevad ja kaugele lendame meie
Mustad linnulombid läevad ja voolavad üles
Ei näe, ei tunne, need oleme meie
Miski eksib me sees ja mina su süles
Sa haarad mu käe ja silmi neelad
Huultele sosistan need sõnad
Ei hooli, ei karda, vaid elame
Ära vaata alla, mind võta!
“Kingi mulle vaid üksainus suudlus.”
“Ma ei saa.” sosistas naine.
Mees vaatas naist lummatult. Ta ei olnud solvunud, vaid haaratud tema üllameelsusest.
“Palun. Sa oled muidu piinades oma elu lõpuni.”
“Ei. Oma elu lõpuni ma kahetseks seda.”
“See on õige…” sosistas mees, “See on su tahtmine.”
“Ei ole… Ma ei suuda.”
“Sa tahad, seda on su silmadest näha.” Mees haaras naisest kinni. Ta jälgis ta silmi, mis olid kartlikud kui hiirel.
“Ei… Ma palun sind. Ma olen nõrk praegu. Palun, ära tee seda.”
Mees laskis naisest lahti.
Ingel istub oksal ja kõigutab jalgu. Tema juurde ronib Saatan, sosistades: “Sa armastad mind!”
Ingel vaatab Saatanale otsa ja lausub õrna häälega: “Kuidas ma saan sind armastada? Sa ei tea, mis see ongi.”
Üks kelluke heliseb metsade vaikuses,
seal kaugel mägede varjus.
Üks inimlaps uitab seal paigus, kus
olla on külm - ja ta karjub.
Ta kisendab hääletult
ja keegi ei kuule, ja keegi ei näe ka,
ta kisendab seal kuni murdub
ja keegi ei kuule ega näe seda ka.
Nüüd ta siis lamab seal selili,
nägu tuhmhalli taeva poole.
Ta silmad on kinni,
ja elu neis kustunud.
Aga ometi miskit ta kuuleb,
ta kuuleb kellukese kaikuvat kaja,
mis läheneb, läheneb, läheneb.
Aga siis toimub midagi kummalist,
ta tunneb kuidas jõud temas raugeb.
Ta muutub läbipaistvaks ja kaalutuks
ning silmad avades on juba kaugel.
Kuid ta tormab rutuga tagasi,
et näha mis ometi juhtus:
selle inimlapse elutu keha on tõstetud saanile
ja saan sõidab lumisel metsateel.
On pisar laugel sel üksikul hingel
seal kaugel valge maa kohal, tumehalli taeva all, pilve piiril.
Ta püüab lumehelbe ja siis -
taas kuuleb, kuidas see väikene kelluke heliseb.
