Tekstid märksõnaga 'jutustus'

1 peatükk.

Vaikselt tuul kandis lehti,tänavad olid inimesi täis, kuid keegi ei rääkinud, kõik ainult kõndisid ja ajasid omi asju.Esmapilgul näis kõik nii kena ja korras, äkki tõesti oligi, kes teab, aga üks mis kindel, oli nimelt see, et kõik lihtsalt kõndisid ja mõned üksikud isegi jooksid, nad jooksid oma saatuse, vastutuse, kohustuste ja kõige muu eest.Ja seda ei saa neile pahaks panna, keegi ei pannudki, kuna kellegil ei olnud aega teiste murede jaoks, kõigil oli oma muredegagi palju probleeme, või vastupidi, olid nii õnnelikud, et ei olnud ühtegi mure.Inimesi on igasuguseid, neid kes muretsevad koos muredega ja inimesi keda mured ei huvita, kuna nad on liiga mures, et muretseda nende teiste tühiste murede üle.Ning osa isegi on neid, keda lihtsalt ei huvita ja kas need on kõige õnnelikumad, kes seda teab.

Mässab…

On tormine öö. Sajab vihma. Meri vahutab. Mässavad lained löövad ennast vastu kaljut. Lained on hiiglaslikud. Nii suured ja jõulised, et võivad korraga terve kaubalaeva enda alla matta. Kuid laev pääseb ja sõidab mööda pekslevaid laineid edas. Ta polnud sõitnud miiligi, kui juba uus laine ta vee alla matab. Seekord ei tõuse enam laev merest. See suur pimedus tundub korraga veelgi pimedam.

Vihma kallab. Tundub, et kui see ei lakka, võiks vihmaveega terved ookeanid täita. Kuud ja tähti pole näha. Ainsatgi valgust siin pärapõrgus pole näha. Pilved katavad valgusallikad täielikult. Ebaõnn. Oleks vaid väikene täheke, mis valgustaks seda südametust. Äkki siis oleks see andestatav. Ei. Ainult vihm ja sügav vesi. Ja torm.

Tuleb järgmine laev, see on väiksem. Ka tema söövad suured elajad ära, kuid laev ei vaju põhja. Ei! Ta ei saa. Ta punnib ja tal õnnestub lainetele vastu hakata. Peagi tõuseb tema särav mast veepinnale nende ägedate õgardite vahele. Ta on võitnud selle raundi, kuid terve suur lahing on ees.

Nende küla oli suvesaar keset talve. Nad olid suverahvas. Nad pidasid põldu ja elasid leivast. Ja nad olid sellega rahul.
See polnud alati nii olnud. Nende esivanemad olid olnud talverahvas. Nad olid paksudesse karusnahkadesse mässituna ringi rännanud, elatudes nendest karmidest loomadest, kes karmis kliimas olid ellu suutnud jääda. Nad olid elanud telkides ja lumeonnides, põletades sooja saamiseks surnud samblaid ja kõrrelisi - puud polnud talves vastu pidanud. Ja ilmselt oleks inimesi tabanud sama saatus, mis puid, kui poleks sündinud üks eriliste võimega laps.
Last hüüti Päikesepojaks müütilise suure tähe järgi, mis juttude järgi kunagi maad oli valgustanud. Mõned inimesed väitsid, et nad on Päikest näinud, aga neid peeti valetajaiks või siis arvati, et nad on näinud Siiriust või Põhjatähte või virmalisi, mis mingil põhjusel erakordselt eredad olnud olid.