323
“Üks, kaks, kolm, neli, viis…” luges Martin mõttes. “… kümme. Ma tulen!” tahtis ta karjuda. Talle meenus, kuidas väiksena sai peitust õe ja vennaga mängitud. Alati oli tema see, kes pidi oma sõsaraid maja ümbrusest otsima. Martin oli siis veel nii noor. Umbes kaheksane, õde oli siis kolmteist ja vend viisteist. Nad lubas ainult ühel tingimusel oma väikse vennaga peitust mängida, kui Maartin neid ka otsib. Ja nii iga kord. Martinike ärkast justkui unest, olles kümme täis lugenud. Avas oma silmad ja hakkas peitu pugejaid otsima.
Kõigepealt tuli vaadata isa auto taha, sinna meeldis vanemal vennal Indrekul ennast tavaliselt peita. Kuid seal teda seekord polnud. Imelik, alati kargas ta siit välja, võitis jooksmises nooremat venda ja lõi ennast vastu maja välisust “vabaks”. Aga isegi auto all Indrekut ei olnud. Ning siis äkki tormas kuuseheki seest Indrek välja, end vastu ust vabaks lööma. “Indrek lahti!” karjus ähkides vanem vend ja naeris Martini üle. Ta oli ju väikse venna “haneks tõmmanud.”
